|
 |
Värsked luuletused |
 |
| |
|
|
| Minu koolipidude tüdrukud
käivad väsinult kandekotiga,
igaühel on kodus perekond,
kühmus õlgadel --- argipäev.
Juba koolivendadest mõnelgi
kipub kiilaspea kergelt läikima,
kingakannad on lääpa tallanud
juba mõnigi uhke poiss.
Pole paljud õieti märganud,
kuidas märgiti ennast vanadeks ---
tulid lapsed, ja nii ta veereski,
pole parata, see on aeg.
Tulid tülid, riiud ja nääklused,
rahamured ja hallid kahtlused,
aga sinilind lendas minema,
lendas otsima noorusmaad.
Veel on vara sellega leppida,
vara tallatud tuhvleid otsida,
naervast kevadest vaikse talveni
kõige tähtsam on elus ees.
Hoidke silmades naerusädemeid
kuni valusa viimse valsini,
hoidke koolipidude tüdrukuid,
nad on elus üksainus kord.
1963 | | Vladimir Beekman | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ma keerlen iseenda ümber, sest
mu keha sunnismaine on ning paikne.
Ma tõusen kõrgemaks, kui Everest
vaid sellele, kes otsib teed ja kaitset.
Päev otsa olen tumm ja mõtlen ainult pilvi.
Mu ümber askeldavad tõusu-mõõna väed.
Kes liigub pimedas, see vajab minu silmi.
Neid palju on. Kuid ISE ma ei näe. | | Valmar Adams | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Aeg sügav meri on ning madal kallas.
Aeg iidne tuum ning ümardatud rüü.
Aeg kordub: oled ühest ulmast valla,
kui mõistust kotti ajab vastne müüt.
Su sekundeisse tungisid nad jälle,
ideede maagia ja biose elaan,
ja sääl, kus pleekuvad veel eilse jäljed,
on varitsemas vastne sõjaplaan.
Su eluhetki valitsesid alged,
on igas tõrus peidul võimas tamm.
Kuid inimvahekorrad endiselt on kalged
ja läbirääkimistes kõneleb metall.
Tean, ikka uuesti läeb elu kaotsi
ja ohuks suurimaks jääb inimvend,
kel inimpale moondub koonuks kõutsi
ja mõrvarlikuks jääb ka mõtte lend.
Nüüd eluhinguski ja kosmoski on ohus.
Nüüd ära ole väriseja haab.
Su enda kätes on maailmakohus,
kui julged tahta: saagu valgus! - siis ka valgus saab. | | Valmar Adams | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Dante andmed Infernost ei vasta tõele:
Põrgul on väga otstarbekohane struktuur.
Ta on ainult kahekorruseline, ringidest pole juttugi.
Igaühel on siin oma kindel koht.
Värava ees on kaks ilusat lillepeenart.
Keegi seal ei joo ega lärma.
Keegi seal ei kõnele ega mõtle.
Põrgut kütab elanike soe hingus.
Suitsetamine on seal kõigile lubatud, sest
seegi tõstab temperatuuri.
Põrgul on oma kino ja öösiti on igaühel oma teater,
aga päeval keegi ei näe midagi, harrastades
ajahäda.
Põrgus pole maailmamuret, emamuret, teabemuret
ega üldse midagi
peale raamatupidaja.
Tere tulemast! | | Valmar Adams | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Lihtinimene elab olevikus.
Teoinimene viib tulevikule vastu.
Tark elab mineviku najal.
Poeet allub ainult igavikule, nagu teadis juba Puškin.
Looja elab kõigis neis neljas dimensioonis.
Olevikus, sest ta sõnad ja kätetöö on tegevteolised.
Minevikus, sest ta kogub eelkäinute teadmisi ja
kasvatab nende avastatud võimeid.
Tulevikule vastu viib ta elava, nõtke plaanistamisega.
Inimlik igavik kuulub talle, sest tema sõna ei
saa hävitada miski. | | Valmar Adams | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Elada on olla pidusöögil,
olla palumata võõras jumalate lauas.
Lasta ennast pererahval nuumata ja joota,
naerda piduliste üle häbematult koos
ainsaga, kes sinuga midagi ei karda,
ja kelle kõrval hetked
on suujad uned elust,
mida elada on olla kevadel, maamesilane,
väike ilus paks
kuldne tugev kuril
mida elada on käia hommikul mustsõstraõites,
noortes tugevates kobarates, täna avanend;
mida elada on päevaharja ümber
käia sumisemas kirsiõites,
homme mahapudenevas vari-valguses,
mis lõhnab nagu õied ja nagu küpsed kirsid,
sügis, kirsijuured, külmad, talv,
talve üleelamine, ellujäämine;
mida elada on kohe jätta tühjad õied,
kohe tiirutada täite õite poole,
mitte lasta ennast viivitada valest karikast;
mida elada on kuumal kuival päeval
küllastunult lendu tõusta nõmmedelt,
põriseda vastu tulist sinist õhku,
purjus nektaritest, sõge taeva neelust,
pöörisest;
mida elada on olla varastanud, taevas, mida pole,
pärjast jumalate juustes
ja mida elada on olnud jätta
oma astel, oma väike särav mürk
kätte, mis su tappis. | | Tõnu Õnnepalu, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Armas, vaata, sa pole
ankrupaik mulle, kus kettides hõljuvad vetikad.
Tõsi, minagi igatsen Puhkust, igatsen uinuda sinus
ja et midagi enam ei tuleks ja see oleks lõputu peatus,
suvekeskpäev, kui päike näib peatuvat iseenese tulises unes.
Aga ma tean, et Nimetu
keelab veel seda ja et me kumbki ei tohi
kauaks sulgeda silmi ega elamata jätta oma elusid.
Meie kummagi laev ei ole veel vrakk,
miks me siis ei peaks minema teele
(ei, mitte teele, sest vete peal pole teed),
kui jäägi on kadunud valgmalt
ja ma näen, kuidas linavästrik
joonistab liivale uute maade kaarti? | | Tõnu Õnnepalu, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Udu aitab mul näha, näitab, täna, armas,
mida eelmiste päevade päike minu eest varjas.
Seda kurbust, mis on kõik, mis ma tean:
et armas, sa oled võõras, et me oleme üksi.
Kui sa ka oleksid siin ja minuga koos selles teatris,
oleks tükk, mis sa näeksid, teine.
Ja see oleks teine täna
kui mul.
Sind nähes ma näeksin vaid paremini
su võõrust. Näeksin, et kujutlus hellitab alati teist.
Ja siiski, jah, siiski, kui sa oleksid siin, ma tean,
midagi seoks meid kokku. Mitte see,
mis me näeme, koos ja erinevat, mitte valgus,
mis paistaks meie peale ja lahutaks meid nagu mõõk.
Mitte sõnad, mis lahutavad veel enam,
vaid ainult see, mis on pime, mis on tumm meis,
mis on kurb, mis on loom.
Mis kuulub Nimetule meis ja mida ta laseb meil maitsta
vaid teises. | | Tõnu Õnnepalu, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ma ei tea, kas tema on kannatand,
ma õieti ei teagi, mis see on.
Loom-inimene tõstab pead,
sel on nälg, nagu alati,
selle sooled on tühjad,
selle silmad on suured ja natuke sametised
nagu ilusate noorte loomade silmad.
See tahab. Teha valu. Tahab tahta.
Loom-inimene pole süüdi. Mina pole süüdi. Tema pole süüdi,
et tema liha ja veri ei kustutand kellegi isu.
Ma ei tea, kas tema on kannatand.
Ma ei tea seda oma lihas.
Ma ei tea seda oma vaimus.
Ma ei tea seda oma hinges.
Ma ei tea, kas neid ühtegi eraldi on.
Ma ei tea, kas tema on kannatand.
Lumi on ikka veel maas
ja valgust on täna palju.
Jah, suur on valguse jõgi,
valguse vool, valguse mõõk ja käsivars,
aga mu silmad on vaesed ja nõrgad,
varju sinisel piiril näevad nad õhukest tuld.
Ma ei tea, kas tema on kannatand,
mind jäeti eluloomaks ja võib-olla ilmaaegu,
võib-olla ilmaaegu mõtlen ma, pime, näha
valguses valget tuld,
lakkuda uut kevadet, nagu näljane lammas soola,
oodata Muutusetundi, nagu öövahid ootavad hommikut.
Ma ei tea, kas tema on kannatand,
linnud teevad häält merel,
tõstavad oma häält vete peal, kust jää on läind.
Ellujäänud linnud!
Mitte raiped kaldal, ronkade, rebaste toit,
tõstavad häält, mahedat, võigast,
keeletut vihast üminat külma vett,
jäälaulu jää vastu,
väikese liha sõjalaulu suure tühjuse vastu,
sõgedat valguselaulu valguse vastu,
Nimetu laulu,
Valu võidulaulu.
Ma ei tea, kas tema on kannatand.
Minu raibe ei ole veel valmis,
valguse sõjavägi tuleb ja minu lihas valitseb öö,
linnud teevad oma õrna punase kurgu lahti vastu jääd
ja mingi tundmatu süü on ikka veel minu hinges.
Võõras, rumal süü, mida ma ei taha,
väike ja kõva nagu tinakuul roiete vahel,
nagu roided ise, mis ei lase mul sisse ja välja hingata,
sisse hingata seda valgusejõge, kus ujub lindude ümin,
välja hingata seda ootust, mis on nagu öövahtide ootus,
kuigi on päev, ah! ilmaaegu on päev,
kui mina olen tast pime,
ilmaaegu on päev, kui ma ikka ei näe,
kuhu panna see süü!
Ma ei tea, kas tema on kannatand,
Ma ei tea, miks mina ei taha teha valu,
Mina, loom, miks ma ei taha teha valu,
Mina, loom, miks ma ei taha murda tema luid,
Mina, loom, miks ma ei taha torgata välja tema silmi,
loomasilmi, mis on nagu minu silmad.
Tappa, et poleks süüd, sigitada, et poleks süüd,
külvata süü seemet Nimetu üska!
Ma ei tea, kas tema on kannatand,
valguse suures jões olen ma tume prügi,
kübe selles voos, mis on Täna.
Ma ei tea, kas tema on kannatand,
vabakssaand merel olen ma lindude sõnatu laul,
Nimetu enda laul, Võõra pime ümin.
Ma ei tea, kas tema on kannatand,
võib-olla ilmaaegu olen ma,
võib-olla ilmaaegu ellujäänd loom.
Ma ei tea, kas tema on kannatand,
ja kas sellel on mingit tähtsust,
kas mingit tähtsust on raipel
ja kas minul on mingit süüd.
Ma ei näe muud kui valgust,
kuigi alles on öövahikord
ja valgust ei ole minus ega kellegi sees.
Sinise varju piiril on väga õhuke tuli
ja ma ei näe sellest läbi,
ah! ma ei näe, ma ei näe sind! | | Tõnu Õnnepalu, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Imelik on
kui lõpeb päev
see päev mida mattis tuisk
ja päike ajuti vine seest kumas
nagu kuri silm
ja nüüd
veel enne pimedat viimaks
selgineb taevas
mille rohekal põhjal
mõni kerge linnusulg
sule jälg
liikumatu seal kõrgel
kus valgust veel jagub sellal kui all
sinise lume sees sarapuupõõsad
süsimustade õitena seisavad
ja tuulehoog
peenikest raagu pillutab mööda lund ja tõstab
tuisupöörise veel mis samas
sanglepatüvede vahele sureb
kui vaatan taha suusarada
kaks sinist varju
mida kustutab tuisk
kui vaatan ette
rohekas taevas hõõgub pikk pilv
kui silmad sulen
siis näen
ma elan
igavest elu ma usun
ta sisse
1986 | | Tõnu Õnnepalu, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| | | | | |
