|
 |
Värsked luuletused |
 |
| |
|
|
| Sein ei ulatu laeni
laup ei ulatu luuni
distants
Mõtelda luutult
naeruks lindudele
kes pesitsevad seina küündimatul serval
Mõtelda luutult
märja krohviga täiteks
kuni märkad
et krohv on vaid valge ega ühenda
Lühenda mõttekäiku
Läbi õhu kulgevad ergud
saates sädemeid
mida tuul lakkamatult suunast kõrvale puhub
sein
ei ulatu laeni
põrunud
põrunud arhitekt
hihii
| | Ilmar Laaban, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Sinise lõputud varjundid kannavad sujuvalt
lapsepõlvesse Eestis, mu isa silmadesse,
männitahvelduses veranda lõhnavasse tarru,
kus esmakordselt tajusin kiirgavate akende kuju
ja oma keelt (soome-ugri, mitte indoeuroopa),
selle muusikat ja hingematva lühiduse imet.
Needsamad vokaalharmooniad viisid mu hiljem
soome labürintlikesse järvisse,
kus peegelduvad samasugused hingetähtkujud
ning ainult lüümus eristab
taevast ja maad, lõhi hüppab
otse läbi su südame, ja sa tead pea,
kus lõpeb maailm ja kuidas ja miks.
Jäätükk ütleb seda, ja häilitud klaas,
kuid üksnes Karjala kaljuneemel
augustiöösel võid sa puudutada
Suurt Karu enese kohal ja all
ja õppida kõiksuse viimset teadmust
kaudu oma südamelöökide. See on mu luuletuste
keel, see on mu luule keel,
milles talv on tõepoolest talv,
kevad, suvi, sügis võtavad mu omaks.
Tee peal olen õppinud teisi keeli.
Eesti keeles loen tänini oma aastaringe.
| | Ivar Ivask | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| võimatu et võimatu on võimatu
Tohutu suurest buketist
lillad lehmad sõid lilli.
Punamütsike oli sinimütsike.
Sonijal oli peas sonimütsike.
Iga ulakas, kes ulatas,
hammustas pagari ninast --
see oli soelõhnav kringel.
Pagariemand oli martsipanist ingel.
Samovar jooksis samogonni,
süda verd ja Aru amokki.
Kretiinid käisid kretiinis
ja parasiidid olid paradiisis.
Aja üsast üha sekundeid sündis,
iga beebi sai seebi. Ja sära!
Minus on natuke merevaiku,
ütles nööp ja kadus ära.
| | ingel, beebi | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Sina oled jõuluvana,
tola küll ei ole sa.
Leib ja sai sul käes,
aga kuhu jäätis jäi.
Loen sulle luuletust,
aga sul ei ole kuuletust.
Küüliku praad sai otsa veel,
ahju tiivad ahjus veel.
Lumi on maas,
kõik kohad on täis.
Jalge all sul lumi ja veel,
sa lased alla mäest ja teel liuked veel. | | jõulud | | Lisas: kutsuke10 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Ja lugemata tulles laenetawat sõudu,
Kui läiklemine meres liiwaranna poole.
Nii kiired wõõrsiks sõudwad mullapinna soole
Ja surres kaswatawad üles püüdwat jõudu.
Kui õnnis saar kesk kiirte sätendawat walgust
Mets nagu roheline tempel tõuseb üles
Ja peene helin liigub wilu pehmes süles,
Üks laul, mis otsib oma sünnitaja algust.
Ja kiired seda mulla joobnud wiisi joowad,
Nad unustawad päikse, oma kodumaa,
Ning üksi rada metsa hinge poole loowad.
Ja igas wõsus, puus ja põõsas salaja
Neil juured mulla jooki terwituseks toowad —
Ning lugemata neid peab toiduks kustuma. | | Ernst Enno, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Su peene hing kui unenäos elab,
Kui tähte tunne sinu okstes helab;
Su latwas liikus muinasjutu tiiw,
Kui oli mul su wilus waikne wiiw.
Kui minek ikka üksilduste süles
Kesk walget rada kuhugile üles —
Nii kostab weelgi otsja, nuuksuw toon,
Kui mälestuses sinu laulu joon. | | Ernst Enno, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Kohiseb metsade koor,
Sahiseb rukis noor;
Päike, kodune ilu!
Kudas nii armas su käik,
Kudas nii lõbus su läik,
Päike, me kullake, ilu!
Kõlinad õhkude hoos,
Helinad wete woos:
Päike, kodune sära!
Armas su walguse käik,
Lõbus, kus osaks su läik,
Päike, me kullake, sära!
Walguse mängus eks sa,
Süda, ka uueks saa,
Waimus ilusam päike!
Tuhat kord kaunim on siis
Looduse kodune wiis,
Waimus kui paistab sul päike! | | Ernst Enno, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| I
Öösel langedes:
Me külwame und üle wäsind maa
Ja õnnistust põldude ilma —
Ja kes meist läeb õnnistust külwama,
See taewasest kodust peab lahkuma,
Peab pisarad leidma silma.
II.
Päewal aurades:
Kes langeb meist ilma täis õnnistust,
Kes nuttis, pisarad silmas,
Sel jagab päew otsata armastust,
Et õitseks me südames jumalus,
Kõik jooksid me walgust ilmas.
| | Ernst Enno, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Nad wanaks, suitsend urkaks nimetawad sind;
Kuid tuhat rahwapõlwe, kõiki oled näinud;
Neil aastasadadel jäi kätkiks sinu rind.
Nad kõik su sees ja ümber nagu kantsis käinud,
Sind wanaks waewand nende mure otsata
Ning nende walus mustaks sinu seinad läinud;
Ja sinu parte taga säde hõõgaja
Kõik wermed mattis, kuiwatas kõik pisar-palged, —
Kõik suureks koiduks laulis rinda salaja.
Su ülenduseks tõusku looja-tuled walged! | | Ernst Enno, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Üks kauge kõlin kõnnib tasa läbi öö —
Tuul waikis, hingab ainult üksik talu.
Täis muret, waewa liikus läinud päewa töö —
Ma istun puhketunnil üksi ärkwel weel,
Ja kuulen, kuidas kõlin kõnnib õndsel teel,
Kui oleks see mu kõigearmsam walu.
Mu meeles õitses kord kui unenäo maa
Ja kõlin tõotas mind sinna kanda!...
Küll pidin waimutules uueks põlema,
Et mõte lumiwalgeid tiiwu kaswatas
Ja tunne lumehelkjat rada tasandas,
Et tõusta oma päiksekiire randa.
Nüüd wärawad on kinni kõrgel ilumaal —
Sootule tantsust wäsind istun mullas
Ja nutan, et mu nimi leinaks pidu aal,
Mis lumiwalge mõtte lastel antakse,
Kes jõudsid tunde lumehelgis pärale
Kui kõlin jumaluse kandle kullas. | | Ernst Enno, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| | | | | |
