Nad wanaks, suitsend urkaks nimetawad sind;
Kuid tuhat rahwapõlwe, kõiki oled näinud;
Neil aastasadadel jäi kätkiks sinu rind.
Nad kõik su sees ja ümber nagu kantsis käinud,
Sind wanaks waewand nende mure otsata
Ning nende walus mustaks sinu seinad läinud;
Ja sinu parte taga säde hõõgaja
Kõik wermed mattis, kuiwatas kõik pisar-palged, —
Kõik suureks koiduks laulis rinda salaja.
Su ülenduseks tõusku looja-tuled walged! |