I
Öösel langedes:
Me külwame und üle wäsind maa
Ja õnnistust põldude ilma —
Ja kes meist läeb õnnistust külwama,
See taewasest kodust peab lahkuma,
Peab pisarad leidma silma.
II.
Päewal aurades:
Kes langeb meist ilma täis õnnistust,
Kes nuttis, pisarad silmas,
Sel jagab päew otsata armastust,
Et õitseks me südames jumalus,
Kõik jooksid me walgust ilmas.
|
