| | | | Juhuslik luuletus:
Kui seda ei juhtu,
siis süda ei jahtu. | | tõsi! |
Lisas: kiki13 | | | | |
| | | | Viimati hinnatud luuletus:
| Minu mehe mälestuseks, kes lahkus siit ilmast 11juuni 2015 |
Ma ei ole pidanud kunagi nii raske südamega olema
ja kunagi pole ma tundnud end nii üksi.
Kuhu jäid hommikused, ma armastan sind kallis,
ja õhtused head ööd ja kallid,
see kõik kadus,
koos sinuga,
enam pole kedagi kaissu võtta,
kui sa tööl olid siis alati helistasid ütlesid,
et kallis võtan sind kaissu võta mind ka,
mõlemad kaisutasime patja kuni jälle koos saime olla.
Keegi pole mind nii armastanud ja minust nii väga hoolinud nagu sina seda tegid.
Korter ilma sinuta on nii tühi,
ma pole kunagi nii korralikku meest näinud,
kui seda olid sina, kallis...
Kui me 5kuud olime suhelnud ja esimest korda kohtusime
Tegid hommikuti kohvi, kallistasid mind,
pesid nõusid, hoolisid minust ja lastest
kuni oma surmani välja...
OH, see kõik mis sinuga juhtus on nii ebareaalne,
südames ikka loodan ja ootan sind tagasi meie sekka,
aga järjest reaalsemaks saab see,
et sa ei saa tulla,
kuid kindlasti tuleksid kui saaksid... ONJU
Igapäev tunnen puudust sinu armastuse avaldamisest.
Sa said meie lapse magama panekuga paremini hakkama,
sa aitasid mind nii palju kõiges.
Keegi aru sinust ei saanud ja ka minust,
et miks me armastame 11 nii väga,
me sobisime nii hästi kokku,
olime nii lähedased...
Nii raske on mõelda sulle, et sa enam tagasi ei tule.
ja ma pean sinust varsti lahti laskma,
aga kõige sellega on nii keeruline leppida.
Loodan, et oled ikka meiega ja loodan, et oled meie tibu kaitseingel.
Sa olid nii tugev, et tulid isegi MEIE lapse sünni juurde kaasa,
see kõik oli sinu jaoks nii oluline, tahtsid nii väga meie armsa lapse vastu võtta,
tahtsid kindlalt kohal olla.
Meil oli nii lõbus seal koos, mulle nii meeldis kui vapper sa olid,
see pilt on mul igavesti silme ees,kuidas sa kaasa puhkisid...
Kahju, et ma pean edasi jätkama ilma sinu armastuseta,
ma jään sind igavesti armastama.
Ma mõistsin sind kõige paremini,
aga nagu ikka teised segasid vahele ja sellepärast tekkis ka meile probleemid,
oleks parem olnud teise mõjutusi mitte kuulda võtta,
oleks rahulikum olnud, oleks on paha poiss ma tean seda jah.
see tekitas meis suure segaduse vahepeal, vabandan kallis...
Päev enne oma surma ütlesid mulle, onju kallis ükskord läheb meil ka hästi,
ma ütlesin sulle jah.
Lihtsam oleks olnud leppida sellega, et mu maha oleksid jätnud,
kuid ma tean sa poleks seda teinud, sa lihtsalt võtsid kätte ja surid ära...
Sa armastasid mind otsast lõpuni,
sa ei jätnud päevagi seda mulle korrutamata.
Ükskord sa ütlesid mulle,
kallis tule ruttu siia, küsisin mis on, sa ütlesid lihtsalt mulle,
et kallis kas tead kui kallis sa mulle ikka oled,
see oli sinust nii armas...
Me nutsime koos, naersime koos,
sa olid nii hea tugi mulle,
nii kahju, et enam mul pole meest kes oli nii tundeline ja lähedane mu hingele,
enam pole mul kedagi kelle embuses sellisel traagilisel hetkel nutta, keegi ei toeta.
keegi ei lohuta, sina oskasid seda alati mu kallikene,
sa olid nii kena, sa olid nii armas, nii tugev ja niii kallis.
Sa olid nii äge,
koguaeg hea tujuline ja väga rõõmus,
sinuga sai nii palju kino tehtud.
Me armastasime üksteist lõpuni välja.
Kallis, me pidime ju igavesti koos olema, miks küll kõik nii viltu läks,
miks oli sinu aeg surra, miks,
ma armastan ju sind kallis...
Sa ikka ütlesid mulle,
et kui sul on kurb tuju,
siis kõige paremini aitab see,
kui lähed peegli ette ja naeratad endale,
sa viisid mind nii mõnigi kord peegli ette ja kõditasid mind,
et ma ometi naerma hakkaks...
Ma ei kahetse ühtki koos veedetud aega, mil ma olin sinuga,
sinuga oli alati nii tore ja ka kõige igavamal ajal oli sinuga lõbus.
Ma võiks sinust pika romaani kirjutada, kui tore sa olid oma elu ajal,
uskumatu, et sa 31aastasena surid lihtsal nii ootamatult ära..
Ma pean selle leinaga üksi hakkama saama,
nii tore oleks kui sa oleksid minuga...
Su vend vähemalt on nii tore ja toetab mind veidi leinas.
Iga päev on nii vahelduva tujuga,
ei oska hetkel millestki rõõmu tunda,
nii tore on see, et meie laps on vähemalt sinu nägu,
igapäev vaatan teda ja sina mis sina,
vähemalt said natukenegi elada sinust on ainult head mälestused,
sest sa olidki väga tore ja viisakas.
Kui vähe oli meil aega olla koos,
oleks tore olnud kui oleks 10aastatki saanud koos olla,
aga ainult 2 ja pool aastat,
ma ei taha seda uskuda.
Aga kõik päevad sinuga olid väärtuslikud,
nagu sa ikka ütlesid kurb aga tõsi, tõsi, aga kurb...
Jään sind igavesti armastama,
tahaks nii väga veel viimast korda kallistada,
nii väga tahaks veel viimast päeva sinuga koos olla,
aga rohkem seda enam ei juhtu,
heal juhul kohtume me kõik kunagi taevas,
siis kui minu aeg on käes.
Loodan, et lein on ükskord kergem,
aeg parandab kõik haavad.
Mul on südames lihtsalt tühjus,
millega täita seda tühja auku.....................EI TEA, TÕESTI EI TEA...
Võibolla kunagi paraneb lihtsalt ära...aga kuna,
kallis, kuna hakkab mul parem... | | kallis, oled, igavesti |
Lisas: kiki13 | | | | |
|
| | | | Viimati lisatud luuletus:
| Sel viimsel teel... - Uno Sikemäe | Me lootsime, et ikka veel sa tuled,
su pilt kui pühapäevahommik oli soe ja hell.
Me lootsime, et enne kui sa silmad suled,
suu ütleb kõik, mis öelda südamel.
Me ainus soov, et roos koos sügisega teel ei sureks
ja rõõm, mis elus saatis meid,
veel nõnda kiiresti ei muutuks mureks.
Kuid unistus, mis eile sulle südamesse mahtus,
koos valgusega täna suveöösse lahkus.
Üks pisar õrnal õielehel kiigub...
Nii nutab koduaias üksik roos,
teel leinapärgi pikas rivis liigub,
sel kitsal rajal minnakse nüüd koos.
Kätt toetanvastu kallist koduseina,
kuum suvepäev suurt kurbust kuulutab.
Siis alles mõistma hakkan inimeste leina,
kui pisar enda põske puudutab.
Miks nutad, tuul? Lill, saadad lõhna teele?
Miks õite keskel vaikid, laululind?
Ma tahan tõlkida te tunded inimeste keelde,
niikaua, kui veel kuulatakse mind.
Koos muret kanname siin kalmu musta ruutu
su nimi igaveseks raiutud on kivitahus,
siin meie vahel enam midagi ei muutu.
Siin vaikne on, siin puhkavad kõik rahus.
Jääb mälestus nüüd pärjaks põimituna.
Sind meenutama lille ilumeeles.
Jää kalmu juurde küünla leegikuma,
ja sõnad lohutamka armsas eesti keeles. | | Uno Sikemäe, viimne tee |
Lisas: ragged | | | | |
|
