Sinise lõputud varjundid kannavad sujuvalt
lapsepõlvesse Eestis, mu isa silmadesse,
männitahvelduses veranda lõhnavasse tarru,
kus esmakordselt tajusin kiirgavate akende kuju
ja oma keelt (soome-ugri, mitte indoeuroopa),
selle muusikat ja hingematva lühiduse imet.
Needsamad vokaalharmooniad viisid mu hiljem
soome labürintlikesse järvisse,
kus peegelduvad samasugused hingetähtkujud
ning ainult lüümus eristab
taevast ja maad, lõhi hüppab
otse läbi su südame, ja sa tead pea,
kus lõpeb maailm ja kuidas ja miks.
Jäätükk ütleb seda, ja häilitud klaas,
kuid üksnes Karjala kaljuneemel
augustiöösel võid sa puudutada
Suurt Karu enese kohal ja all
ja õppida kõiksuse viimset teadmust
kaudu oma südamelöökide. See on mu luuletuste
keel, see on mu luule keel,
milles talv on tõepoolest talv,
kevad, suvi, sügis võtavad mu omaks.
Tee peal olen õppinud teisi keeli.
Eesti keeles loen tänini oma aastaringe.
|
