Ja lugemata tulles laenetawat sõudu,
Kui läiklemine meres liiwaranna poole.
Nii kiired wõõrsiks sõudwad mullapinna soole
Ja surres kaswatawad üles püüdwat jõudu.
Kui õnnis saar kesk kiirte sätendawat walgust
Mets nagu roheline tempel tõuseb üles
Ja peene helin liigub wilu pehmes süles,
Üks laul, mis otsib oma sünnitaja algust.
Ja kiired seda mulla joobnud wiisi joowad,
Nad unustawad päikse, oma kodumaa,
Ning üksi rada metsa hinge poole loowad.
Ja igas wõsus, puus ja põõsas salaja
Neil juured mulla jooki terwituseks toowad —
Ning lugemata neid peab toiduks kustuma. |
