. .
.
Täna on reede, 10.04.2020, kell on 15:16       
kasutaja: parool: Registreeru?
. Värsked luuletused .
   
Leht: 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  ...   298  299  300   Järgmine »

Sel viimsel teel... - Uno Sikemäe

Me lootsime, et ikka veel sa tuled,
su pilt kui pühapäevahommik oli soe ja hell.
Me lootsime, et enne kui sa silmad suled,
suu ütleb kõik, mis öelda südamel.
Me ainus soov, et roos koos sügisega teel ei sureks
ja rõõm, mis elus saatis meid,
veel nõnda kiiresti ei muutuks mureks.
Kuid unistus, mis eile sulle südamesse mahtus,
koos valgusega täna suveöösse lahkus.
Üks pisar õrnal õielehel kiigub...
Nii nutab koduaias üksik roos,
teel leinapärgi pikas rivis liigub,
sel kitsal rajal minnakse nüüd koos.
Kätt toetanvastu kallist koduseina,
kuum suvepäev suurt kurbust kuulutab.
Siis alles mõistma hakkan inimeste leina,
kui pisar enda põske puudutab.
Miks nutad, tuul? Lill, saadad lõhna teele?
Miks õite keskel vaikid, laululind?
Ma tahan tõlkida te tunded inimeste keelde,
niikaua, kui veel kuulatakse mind.
Koos muret kanname siin kalmu musta ruutu
su nimi igaveseks raiutud on kivitahus,
siin meie vahel enam midagi ei muutu.
Siin vaikne on, siin puhkavad kõik rahus.
Jääb mälestus nüüd pärjaks põimituna.
Sind meenutama lille ilumeeles.
Jää kalmu juurde küünla leegikuma,
ja sõnad lohutamka armsas eesti keeles.
Uno Sikemäe, viimne tee
Lisas: ragged @ 2020-04-02 Hinne: -


Laul uneta unele - Uno Sikemäe

Nukralt vaikivad puud,
tummalt helgivad tähed.
Oma hääletul suul
aeg neil radadel läheb.

Tuule sahisev viis
kandis endaga mure,
meie hinge jäi siis
ja seal iial ei sure.

Laulu sõnatu keel
oli ootamas algust,
kuid ta päev oma teel
oleks vajanud valgust.

Seisab väikene haud
ääres kalmistu raja.
Vaikib laulmata laul,
elab siin tema kaja.

Oli ootus ka siis,
selles mööduvas ajas,
sõnu igatsev viis
enda juurde kord vajas.

Kui on tulnud mu päev,
siia rajale astu,
unevaikusest käed
mulle siruta vastu.

Kestab vaikuse tund
päikse helgi ja lumes.
Koos siin magame und
oma uneta unes.
Uno Sikemäe, uni, kalmistu, haud, vaikuse tund, lumi, päike
Lisas: ragged @ 2020-04-02 Hinne: -


Kaks jäljepaari - Uno Sikemäe

Siit teele tulid koos kaks
väikest jutuvestjat.
Teel sõlmiti siin sõprust
igavesti kestvat.

Kaks jäljepaari läksid
läbi lumeluhast,
kaks päiksekildu nõnda
säravat ja puhast.

Kaks taevavärvi oli
unistamist rinnas.
Paar sallikest ja memme
kootud kirjut kinnast.

Teed lumelagedad või
suve kõrged rohud.
Kes ütleks, kus või millal
peitumas on ohud.

Nii ootamatult katkes
poiste jäljerada.
Kas suudab aeg need hetkekd
meile andestada?

Kaks poissi kõrvuti kui
urvatibud pajus.
On kahel kalmukünkal
lilled lumesajus.

Teel lapsehääled veel on
helisemas kajas.
Need poisid sõpradeks nii
jäidki omas ajas.
Uno Sikemäe, jutuvestja, päiksekind, kinnas, poisid, sõbrad, lumesadu, lapsehääled
Lisas: ragged @ 2020-04-02 Hinne: -


Üks mõte - Uno Sikemäe

Üks mõte liigub peas kui höövel süsi,
siin pisarates peitus hingevaev.
On lilledel mu juures jälle püsi
ja küünlaleegist vastu vaatab aeg.

Ses ajas kuulen kodumetsa müha,
seal nutab vaigulõhnaline laas.
See paik, mis sulle lapsepõlvest püha,
on täna oma kaotust leinamas.

Need rõõmsameelsed naeratuste ajad
ja kodujärve taevavärvi veed.
Sealt kostavad veel mõned hellad kajad,
üks jäljepaar kui astuks koduteed.

Koos vaikselt vaatame veel küünlatulle.
Miks aeg nii kiirelt mööduda küll võis?
Laps tahtis rõõmu sosistada sulle,
käes koduaia kauneim lilleõis.

Ilm on me ümber kevadeiselt rõske,
kuid selles õhus liigub lõunatuul.
Me tunneme kui puudutaks siin põske
veel jumalaga jätuks ema huul.
Uno Sikemäe, mõte, lapsepõlv, püha, naeratus, kevad, ema, rõõm, lilleõis
Lisas: ragged @ 2020-04-02 Hinne: -


Räägime veel kord elust juttu - Uno Sikemäe

Mööda läinud ajast juttu
süda soovis kuulata.
Põimus imelisse uttu
lilleline noorusmaa.

Kerkis mälestus mu ette,
smad silmad, sama huul.
Naeratades omaette
lapsepõlve muiged suul.

Seespool sood ja eespool raba
koduküla kruusateel
Hing on vallatusteks vaba,
kandes aja "pärlikeed".

Selles kees me kooliaastad,
metsad, mäed ja heinamaa
Hea on üle pika aja
armsas paigas rännata.

Kiirustades vist ei näegi,
kuidas tunde tiksub kell.
Tuli aataid, tuli päevi
üksi olla südametel.

Palju elus käidud koole,
armsaks paigaks jäi vaid see.
Kohtumise paiga poole
ununesid aeg ja tee.

Kooliõuel õhtutunnil
põsk sul õrnalt õhetas.
Hing siin mälestuste sunnil
valud rõõmuks vahetas.

Räägi veel kord elust seda,
mida soovis kord mu hing.
Nüüd on hilja põgeneda,
istun siin jakuulan sind.
Uno Sikemäe, elu, kool, aeg, hing, lapsepõlv, mälestus
Lisas: ragged @ 2020-04-02 Hinne: -


Üks rada on käimiseks kahele - Uno Sikemäe

Üht rada, mis käimiseks kahele,
meis sündinud soov veel kord vajas.
Jäid minu ja päikese vahele
sa kevade värvide ajas.

Aeg lubas sel teerajal püsida
ja armunuid kaugele kanda,
et süda saaks südamelt küsida
ja tuksudes vastuseid anda.

See kevade päikeseahvatlus
sind koduteel suudlema sundis.
Sisi toimus mu südames plahvatus,
hing veelkord suurt armastust tundis.

Sain pilvena taeva all liikuda,
et vihmavett lillele tuua.
Sain linnuna puuoksal kiikuda
ja helisid laulule luua.

Mu süda sai sinuga harjuda,
teel puhusid lõuna poolt tuuled.
Hing rinnas võis niikaua karjuda,
kui kohtusid ootavad huuled.

Näen hetkel, kui mõelda saan sinule,
üht nooruse kaunimat filmi.
Kesk õitsevaid lilli jääb aasale
paar taevasse vaatavaid silmi.

Neid silmi ei unusta paadimees,
ei unusta need, kes sind näinud.
Õrn naeratus püsib veel silme ees,
kuid aeg on siit minema läinud.
Uno Sikemäe, rada, päike, süda, kevad, pilv, lill, vihmamesi, lind
Lisas: ragged @ 2020-03-22 Hinne: -


Riid - Uno Sikemäe

Turri tõusis koeral turi,
tülli läksid kass ja Muri.
Ühte ruumi nad ei mahu,
raske saavutada rahu.

Riiukuked õuel reas,
harjad punetamas peas.
Puruks muljutakse muru,
õues lendab sulepuru.

Koplis oinas poksi tegi,
oma kallim peast läks segi.
Kui siis riid veel veidi paisus,
olin jälle tema kaisus.

Riiud puhastavad hinge,
tülist vabanenud pinge
aitab asjad korda seada,
laseb kõigest täpselt teada.

Riidu naudi, riidu maitse,
ennast sõnadega kaitse.
Oska kiirelt plehku panna,
õigel ajal alla anda.

Möödund mälestuste kajas,
jalutasid noorusajas.
Suvepäike rõõmsalt säras,
keegi koduõuel käras.

Kaks seal seisid kaelakuti,
lapsepõlve poisiklutti.
Üksteist ikka tülitasid,
vandusid ja sülitasid.

Läksin ise siin kord raksu,
tüdrukult sain mitu laksu.
Kaklus kestis päris pikalt,
kriipida sain naabriplikalt.

Lapsepõlve väiksest vaenust
elatud on nagu laenust.
Suurest kättemaksu pingest,
igatsus ei kao mu hingest.

Nähes pealt mõnd riidu väikest,
meenutan üht oma "päikest".
Tulles läbi kuusetukast
tuuseldaks veel teda tukast!
Uno Sikemäe, riid, koer, kass, Muri, mälestus, suvepäike, koduõu, tüdruk, naabriplika, vaen, laen, päike
Lisas: ragged @ 2020-03-22 Hinne: -


Une ootel - Uno Sikemäe

Kodukambri akna taga tuli võeti üles,
lapselaps seal uneootel istus memme süles.
Kahekesi imetleti hämarduvat ilma,
mõlemile pikkamööda uni tuli silma.

Vanaema une ootel tasakesi ohkas,
suigatades korraks oma lapsepõlve kohtas.
Läks ta mööda metsasalust silmapiiri taha,
tõusis kõrge künka otsa, istus sinna maha.

Nägi, kuidas vesi voolas, orus ojasängis,
naabritüdruk kaldaliivalt kaladega mängis.
Mõnus oli künkaharjal seista nagu kuju,
vanaemal peale tuli vallatuste tuju.

Lapsemeelseid meelitusi nõlvalt alla hüüdis,
juba ise vooluvee sees kalakesi püüdis.
Miksküll armsad unenäod meil mööduvad nii ruttu?
Vanaema märkas, et ta lapselaps jäi tuttu.
Uno Sikemäe, uni, vanaema, lapselaps, lapsepõlv, unenägu
Lisas: ragged @ 2020-03-22 Hinne: -


Väikene metsavaht - Uno Sikemäe

Olen väike vahva jüts,
peas mul metsavahi müts.
Olen nagu väike Juss,
kellel nooled, vibupüss.

Mina ei pea metsas vahti,
mängin hoopis metsavahti.
Nii ma kõnnin päris tihti
mööda sirget metsasihti.

Põõsa vahelt läbi poen,
seal ma looma jälgi loen.
Vaatan, kes on metsas käinud,
sinna jäänud, läbi läinud.

Palju väikseid, palju suuri,
kõiki asju tuleb uuri.
Mina pean seal korda looma,
loomadele toitu tooma.

Mütsiga ja mundris mees
astub julgelt metsa sees.
Tal on nooled, vibupüss,
täpselt nagu väike Juss.

Käiguradasid seal rihib,
metsasihid sirgeks sihib.
Laaned täis kõik oleks prahti,
kui meil poleks metsavahti.
Uno Sikemäe, metsavaht, Juss, vibupüss, loomad, mets, praht
Lisas: ragged @ 2020-03-22 Hinne: -


Tädi tuli tordiga - Uno Sikemäe

Uksest õue laps meil puges,
ema kõrval samme luges.
Luges neid seal sajani,
esimese rajani.

Päevad käisid sama teel,
neilgi rõõmus oli meel.
Läksid üle suurest mäest,
põgenesid lapse käest.

Mööda kodust õuerada
sai nüüd tihti jalutada.
Omal jalal liikuda,
mängida ja kiikuda.

Aiateel ja koduhoovis,
laps siin võidujooksu proovis.
Siis kui aastaring sai täis,
tädi torti toomas käis.
Uno Sikemäe, aastaring, tort, koduhoov
Lisas: ragged @ 2020-03-22 Hinne: -

Leht: 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  ...   298  299  300   Järgmine »
. .