|
 |
Värsked luuletused |
 |
| |
|
|
| Sinise taevaga järvevee silma
südant mul puudutas mai.
Rõõmu siin saabunud ilusast ilmast
niikaua oodatud sai.
Elasin aedade õitsemisajas
punase nelgiga koos.
Sageli sõprusest juttu siin vajas
lumena valendav roos.
Põuaste tuultega suvised ilmad
saatsid neil õitsemist seal.
Põlesid lillede värvikad silmad
mustade peenarde peal.
Jagas siit kõigile võluvaid toone
ilule avanev pung.
Tõstis neid kõrgele valguse poole
leegitsev õitsemistung.
Unistus sageli täitus meil kahel
rõõm oli mõlemas peos.
Soovin, et õite ja tunnete vahel
püsiks meil sõbralik seos.
Vaatame lilli täis peenra pealt üles,
mõtetest tulvil on pea.
Elada sellise maailma süles
koos on meil ääretult hea.
Suudame hinges veel lõputult kanda
ilu, mis loodus meil loob.
Õitsemisajas kõik teistele anda,
oleks mu südamesoov. | | Uno Sikemäe, südamesoov, sõprus, unistus | | Lisas: ragged @ 2019-12-15 | Hinne: - |
| Kord avastasin elu naerulätte,
see oli sinu lapsemeeelne hing.
Ma oleks võinud surra õnne kätte,
kui sa ei oleks maha jätnud mind.
Siit rõõmu poole painutades huuli,
hea tuju väljus silmasära seest.
Meid koduõuel tihti naermas kuuldi
ja naerdud sai seal kogu südamest.
Kui otsiksin need naerud veelkord üles,
mis tookord kaduma jäid külateel.
Sa toomepuu all istudes mu süles,
jäid vaikseks viimse lahkumise eel.
Koos tulime sealt koju paljajalu,
meil ühti muret polnud südames.
Mu hinges hiljem peatus võõras valu,
naer külateele maha ununes.
Aeg möödaläinust unistama sundis,
suur sõprus hingest kaduda ei saa.
Sind elu naeratusest ära tundis
ja saatus lubas meil veel kohtuda.
See oli meie käidud rada randa,
meis üles leiti mälestuste seast
ja sellest, mis sai raamatusse kanda,
naer vastu vaatamas on kirjareast.
Aeg liiga palju meie elu muutis
lill õieilu tagasi ei saa,
kuid süda saladusi hoida suutis
jäi meie õnneaega ootama. | | Uno Sikemäe, lapsemeel, õnn, rõõm, külatee, toomepuu, naeratus, õnneaeg | | Lisas: ragged @ 2019-12-15 | Hinne: - |
| Jälgides aedades aastate ringe
peenra ees peatuma jäin.
Uskudes lillede ilusat hinge
vargsi neid vaatamas käin.
Kevade võluvat õitsemistahet
süda mul tunda siin sai.
Enam ei eralda värvide vahet,
siis kui on saabunud mai.
Roosade rooside noorusetoonid,
tulpidel punavad pead.
Puhkenud liiliad, nelgid ja moonid -
lihtsate lillede read.
Kutsuvalt keelitab matkajaid teele
sillerdav suvine kuum.
Päikene peidab end pärnaalleele,
õitsevad kastanipuud.
Põlluteel käies nii sageli kohtan
siniseid lilli ma seal.
Elule mõeldes nii sügavalt ohkan,
kaasa neid võtma siit pean.
Õhtuti igatsus istub mu kõrval,
laual on lilled ja leib.
Sinised silmad mind vaatavad õrnalt,
usun, et armastan neid.
Lilledest kallim on mulle veel keegi,
temata aed oleks kurb.
Süütab mu südames tunneteleegi
kevadest unistav urb. | | Uno Sikemäe, matkajad, roosid, mai, kevad, aastate ring, põllutee, igatsus, tunneteleek | | Lisas: ragged @ 2019-12-15 | Hinne: - |
| Tali saabus, puud on raagus,
mustab maa, ma lund ei näe.
Lõpuks ometigi maabus
esimene helves käel.
Teine põsel peatus viivu,
pisar temast sinna jäi.
Hing mul lehvitades tiibu
suureks talverõõmuks sai.
Lumehelbeid aina keerles,
peagi valgeks muutus maa,
kergelt lumepalliks veeres,
võta maast ja viruta.
Juba palle õhus lendas,
proovisin neid teha ka.
Tundes noorusjõudu endas,
läksin lumesõtta ma.
Ühtki kindlust ei saa võtta,
vallatada kisata.
Kõigile, kes tulid sõtta,
tuleb pihta visata.
Võidab see, kel kõvem käsi,
vastasest on täpsem silm
see, kes sõdimast ei väsi,
kuni kestab sula ilm. | | Uno Sikemäe, tali, lumesõnda, pisar, lumepall, jõulud | | Lisas: ragged @ 2019-12-01 | Hinne: - |
| Miks täna lastest küll keegi ei maga,
und pole mitte üks raas.
Hämaril väljadel nagede taga,
jljed on lume peal maas.
Tulevad väikesed tähtede valgel,
üksteise järel kõik reas.
Nüüd ma siis taipan, miks lastel sel talvel
salmid on kenasti peas.
Mänguhoos enam nad väga ei hulla,
midagi kahtlast siin näib.
Täna võib päkapikk uuesti tulla,
üue peal keegi ju käib.
Kuu juba tõusis ja aknasse vaatas,
märkas ehk midagi teelt.
Kõike ta kuulas, et teada siin saada,
rääkis vaid vaikuse keelt.
Tema on jaganud varemgi valgust,
teeb seda ikka meil veel.
Lapsed jäid ootama jõulude algust,
päkapikk juba on teel. | | Uno Sikemäe, ootajad, päkapikk, lumi, lapsed | | Lisas: ragged @ 2019-12-01 | Hinne: - |
| Jõuga ei sunni me liikuma paksu,
kõhnad ei kõnni, sest neil pole jaksu.
Nõrkadel varuks on tarkust ja headust,
tugeva poole peal rohkem on seadust.
Väikemees vänderdab väledal sammul,
suur astub aeglaselt teel tema kannul.
Mõlemal soov on ju kuhugi jõuda,
õigus on nendelgi saada ja nõuda.
Tugevad vajavad tugevat toitu,
nõrk asub teele siit veel enne koitu.
Tugev saab koju juba loojangu ell.
kuid nõrk hilisööni peab astuma teel.
Tuul tõukab merel purjeka liikuma,
linnuke oksal jääb ules kiikuma.
Raha eest rikas saab rattal veereda,
vaene peab ise rattana keerlema.
Nõrk ei saa minema tugeva toeta,
seisma jääb see, kelle soove ei loeta.
Tänage tarka, julgest ja tugevat
soovide täitjat - mõtete lugejat.
Näed, kuidas nõrgad hädas on endaga,
oled sa tugev, aita nad lendama,
jõudsamalt aerudel edasi sõudma,
teerajal püsima, kaugele jõudma.
Tulge siis, tugevad, nõrkade palvel,
nõrgad on julged, kui olete valvel.
Raha on seal, kus seistakse kõrgemal,
abi on alati vaja nõrgemal.
Tahtmist neil on, kuid teha ei suudeta,
mis neist siis saab, kui seadust ei muudeta?
Kellele saatus ei jaganud rammu,
nõuda ei tohiks neilt pikemat sammu.
| | Uno Sikemäe, tugev, nõrk | | Lisas: ragged @ 2019-12-01 | Hinne: - |
| Mats-mats-mats me matsutame jalgu,
ümber rivi laiali ei valgu,
jookseme ja kiigel kiigume.
Tipa-tapa poe poole läeme,
vabalt käies minna proovime.
Seda, mis me vaateaknal näeme,
ostmiseks sealt kõike soovime.
Siuh ja sauh siin puhastame taldu,
kätt ei taha panna taskusse.
Kaubad kõik onmeie poole kaldu,
kui me poodi sisse astume.
Korralikult käituma me peame,
ootame, kui sisse hüütakse.
Järjekorras ritta endid seame,
muidu kõiki kinni püüatakse.
Kõll-kõll-kõll me kokku loeme raha,
rahakoti kohe suleme.
Siis kui enam osta me ei taha,
täname ja teele tuleme.
Krõps-krõps-krõps siis krõpse krõpsutame,
küpsist sööme, nätsu närsime.
Täna õhtul toiduks aga saame,
sarvesaia terve pätsi me. | | Uno Sikemäe, pood | | Lisas: ragged @ 2019-12-01 | Hinne: - |
| Männitüvi laane süles
lagendikul kasvas üles.
Õhk siin läbipaistvalt puha, ümberringi lilled luhas.
Tuuled vormisid tal võra,
tüves polnud ühtki mõra.
Vastu taeva sinifooni
laotas rohetavat krooni.
Künkal suure kivi taga
püüdis loodust kaunistada.
Kõrge, sihvakas ja sale
kasvas männi palgipale.
Sobis hästi majaseina,
loodus kaua kandis leina.
Ainult suurus kivi säästis,
alusmüüri seest ta päästis.
Kivistunult kivi püsis,
männivarju taga küsis.
Kännul aga tüdruk juba
istus oma raamatuga.
Väike plika, känd ja kivi-
kolm on kõrvu nagu rivi.
Teised kaks siin olid paiksed,
ainult tüdruk kasvas vaikselt.
Kivi otsas laane süles
kändu mööda ronis üles,
sealt ta jälgis silmapiiri,
püüdis peole päiksekiiri.
Kivil pikk on eluiga,
kändki seni vastu pidas,
kuni tüdrukust sai ema,
tagasi kord tuli tema.
Tuli lapsega ta süles,
ronis kännu peale üles.
Väike tüdruk ülalt märkas,
männitaim all rohus tärkas. | | Uno Sikemäe, kivi | | Lisas: ragged @ 2019-12-01 | Hinne: - |
| Suvepäike juba jõudis
varavalges minna teele.
Pilveturjal uljalt sõudis,
pillas pilgu siniveele.
Tahtsin teha kisa-kära,
näha oma päiksesära.
Kuidas saab siis mängumaa
olla ilma temata?
Liivakastist päike leidis
minu alles lõuna paiku.
Kui end pilve taha peitis,
tundsin suus ma nutumaiku.
Täna päike oi paha,
lehed põõsas krabisesid.
Minu liivakasti taha
vihmapiisad sabisesid.
Vihmasajust tuppa sooja
ema kandis siis mind süles.
Ütles: "Päikene läks looja,
hommikul ta tõuseb üles."
Ei ma teinud enam kära,
mul on oma päiksesära.
Kuidas saaks mu unemaa
läbi ilma emata? | | Uno Sikemäe, suvepäike, kisa-kära, liivakast, ema, päiksesära, unemaa | | Lisas: ragged @ 2019-12-01 | Hinne: - |
| Matkasime nagu mehed,
pühapäeva kalamehed.
Sinna, kus on kalda all
puhas valge liivavall.
Olen oma isa poja,
see on meie koduoja.
Vesi selle oja sees
meile vastu vulises.
Siis ma hüüdsin: "Isa vaata,
proovin kala kätte saada."
Ojavesi pritsis mind,
märjaks sai mul kõht ja rind.
Küll sai kalu taga aetud,
põhja uuritud ja kaetud.
Oli soe ja väga hea
vette minna üle pea.
Valge pilvenurga taga
päike mulle naeris aga.
Läbi vee ma silkasin,
ise rõõmust kilkasin.
Läksime koos kaldarajal
kodu poole õigel ajal.
Vesi meile oja sees
kaua kaasa vulises. | | Uno Sikemäe, mehed, matk, kalamehed, isa, poja | | Lisas: ragged @ 2019-12-01 | Hinne: - |
| | | | | |
