|
 |
Värsked luuletused |
 |
| |
|
|
| Akna taga helisemas
jõulutaeva tähekoor,
mina olen alles väike,
olen alles jõulunoor.
Toa teeb säravaks ja kauniks
kuuseokste kenadus.
Ükskord ikka uksest sisse
astub jõuluvanadus. | | Henno Käo, jõulud, jõulunoor, jõuluvanadus, kuuseoksad | | Lisas: ragged @ 2019-12-22 | Hinne: - |
| Metsa viivad kahed jäljed,
kahe mehe suusajäljed.
Suured käivad õiget sihti,
väiksed vänderdavad tihti
umber iga kuuse juure,
ümber väikse, ümber suure.
Kelle jäljed need on laanes,
laane valges lumekaanes?
Suur on isa, väike Toomas,
nad on jõulukuuske toomas.
| | Venda Sõelsepp, jõulud, suusajäljed, kuusk, lumi, Toomas, jõulukuusk, mees, mets | | Lisas: ragged @ 2019-12-22 | Hinne: - |
| Mamma, kullakallike,
koo üks kirju sallike!
Koo see sall just nõnda pikk,
et mu tuttav päkapikk
mõistaks - see on tema tarvis,
mitte meie ema tarvis.
Koo ka paras jagu laiust,
et kui päkapikk veab maiust,
jääks tal sallist välja nina,
et ta näeks, kus olen mina. | | Ellen Niit, päkapikk, jõulud, mamma, sall | | Lisas: ragged @ 2019-12-22 | Hinne: - |
| Kevad tuleb, vihm on taga,
hääl tal kõmiseb kui kõu.
Pärast tervitamist aga
haljendab meil koduõu.
Kevadel on lillesilmad,
koiduroosa naerusuu.
Päiksepaistelised ilmad,
huultel puhub lõunatuul.
Kannab kirjut lillekinnast,
jalas poripotikud.
Rõõmutuju õhkub rinnast,
juuksed pilve lokitud.
Kevadel on neiu nägu,
roheline pruudiloor.
Tulles on tal kaasas kägu,
sajahäälne linnukoor.
Kevadel on rõõmutujud,
meelitab tal kümnel käel.
Õige varsti vees sa ujud,
jooksed koplis särgiväel.
Saada endale võid nohu,
tulles läbi lombiveest.
Kevad annab sulle rohu
oma ravimtaime seest.
Kevadisel soojal ilmal
õitelõhnas koduõu.
Põhjamaale kaovad külmad,
kase all on mahlanõu. | | Uno Sikemäe, kevad, koduõu, naerusuu, lõunatuul, rõõmutuju | | Lisas: ragged @ 2019-12-15 | Hinne: - |
| Näen võluvalt valget õit kastanipuul,
su hõõguvaid palgeid ja punavat huult.
Siin kallaste vahel nüüd puhkab me järv,
tal meeldivalt mahe on lainete värv.
Viis rannalt meid veele uus sadamasild,
jäi lainete teele hell päikesekild.
Tuul kiigutas pilvede peegeldustv ees
kui hiigelsuurt salli siin lainete sees.
Erk valguskiir helkis kõikjal me ees,
koos tuulega hullas ta lainetee sees.
Siin lehvitas juukseid sul lõunamaa tuul,
ka puhkesid õied me kastanipuul.
Me seisime kõrvu, käes valendav õis.
Kes mäletab, millal see olla küll võis?
Sild sõudis kui laevuke lainete peal,
ei saanud ma sõnagi lusutud seal.
Neid kastaniõisi tuul lennutas siis,
me südamesoovid ta järvele viis.
öö saabudes tühjaks jäid sadamasild,
veest kustus ka viimane päikesekild.
Uus kevad meil õitega kaunistab maad,
kas õnn aga elus veel korduda saab.
Saan terviseid vaevalt kastanipuult,
näen hõõguvaid palgeid ja punavat huult.
Ka sadamasild ootab tulijaid veel,
käes kastaniõis, kahte armunut teel.
Me õnnelik naeratus järvele jäi,
sel liivasel kaldal me enam ei käi.
| | Uno Sikemäe, kastaniõis, kastanipuu, päikesekild, peegeldus, lõunamaa, valgusekiir | | Lisas: ragged @ 2019-12-15 | Hinne: - |
| Vanal armsal karjarajal sammun taas.
Koiduvalges kastepisarad on maas.
Siin ei hüüa enam karjalapse suud,
kändudeks aeg muutis metsapuud.
Väike külaoja voolab kalda all,
valged pilved sinitaevas saatjaiks tal.
Puudub ainult laanes kaikuv karjakell,
see, mis kõlas minu nooruspäevadel.
On siis millestki mul ikka mõelda veel,
kiirelt möödus aeg ka sellel karjateel.
Taldu paitab õrnalt pehme murupind.
Kas siin miski püüab üllatada mind?
Kõrge kivi puhkab lagendiku peal,
tema kõrval kuused kõigutavad pead.
Kuni elupäevad kulusid mul muuks,
pajust karjakepp on kasvand suureks puuks.
Meenub karjalapse kaunis suvepäev,
ennast kivirinnal kuningaks ma säen.
Kari luhas rahulikult rohtu sööb,
lammas talledega taamal tantsu lööb.
Kõik mu sõbrad kuhugile läinud sealt,
mälestustemärgid kustund muru pealt.
Üle metsa kajab rähni tuttav trumm,
karjatänav aga püsib jäljetum.
Läbi kodumetsast, teele jõuan siit,
olin kuulnud selles linnulaulu viit.
Loojangusse hääbub lõhnav samblavaip,
minu lapsepõlve mälestuste paik. | | Uno Sikemäe, tali, karjarada, metsapuu, kastepisar, känd, külaoja, nooruspäevad, murupind, karjakepp, lammas, kodumets, samblavaip, lapsepõlv | | Lisas: ragged @ 2019-12-15 | Hinne: - |
| Siin sügaval kollaste liivade all,
maa sõbralik süda on sees.
Ma nägin, kus vesi kui puhtaim kristall
sealt keereldes ülesse kees.
On allika põhjas ta liivade peal
hea vaimude elamispaik.
Neid meelitab sinna ja hellitab seal
see jaheda joogivee maik.
Meil järveke metsas kui kallima silm
mind kaldale keelitab taas.
Ma tulen ja jään, siis kui ilus on ilm
ja koduselt kohiseb laas.
See väikene järv suurte metsade sees
kord meeletult kütkestas mind.
Sain sageli olla ta jahedas vees,
kui üle mul kuumenes rind.
Ma siniste järvede saladust tean,
neis allikavesi on sees.
Veepeeglisse armunult vaatama pean,
näen taevast seal enese ees.
Siis sinine järv mulle põhjatu näib
mu näkineid elab seal all.
Koos minuga igatsus kaldateel käib,
ja kaaslaseks olen ma tal.
On kallaste kaisus siin olla tal hea,
und näha vee rooside sees.
Ma kõnnin ta kaldal ja keegi ei tea,
kas kaua veel peatun ta ees. | | Uno Sikemäe, kristall, mets, järv, veepeegel, näkineid, kaldatee, kallas | | Lisas: ragged @ 2019-12-15 | Hinne: - |
| Talvine maastik on lustakalt valge,
metsade rohetus suuskade teel.
Kevad teeb poriseks looduse palge,
taevast ta lompides peegeldub veel.
Päikene aitab tal valida värvi,
enne kui maastiku kaunimaks saab.
Ikka on keegi, kes ajab ta närvi,
näidates tükikest mustavat maad.
Kõik oma paigad ta kaunistab juuniks,
siis on me aedades õitsevad puud.
Punaseks, kollaseks, roosakaks, pruuniks
värvitud lillede naeratused suud.
Suvekuul jaaniöö tulised silmad,
valgeteks pilvedeks käharduv juus.
Taeva all lindude lendamisilmad,
koidikul puulehti lennutab teel.
Rohelist tooni meil sügis ei salli,
temal on kaasas siin pintsel ja kuld.
Sinise taeva ta värvib kõik halliks,
mets päikseloojas on täis lehetuld.
Nüüd tema juttu on uskuda raske,
mõtted tal langenud lehtede seas.
Parem neid pilte mul vaadata laske,
näen, kuidas aeg on seal kirevas reas. | | Uno Sikemäe, talv, kevad, suvi, sügis, loodus | | Lisas: ragged @ 2019-12-15 | Hinne: - |
| Kord oli koht mu sõnal kodumajas,
käis minu hääl ka loodusesega koos.
Mu lauldud laul siis laanest vastu kajas
ja metsad kohisesid tuulehoos.
Õrn ritsikute viiul luhas kaikus,
siit päeva teele saatis linnukeel.
Vaid mõne viivu kestis öine vaikus,
kui loodus virgus koidutule eel.
See esimene heli metsa süles
ka teised lauljad latva rivistas.
Kõik laululinnud ärkasid siis üles,
mets ümberringi aina vidistas.
Veel üle luha laotus udulina,
õrn haavaoks jõe kohal vabises.
Jäi pilvevarju ergas taevasina,
sealt vihmapiisku maale krabises.
Öö vaikne tuulesahin kõrvu paitas
ja oma laulu laulis vaskitamm.
Vee kaunis hääl siin unistada aitas,
kui äratas mind jälle võõras samm.
Head sõpra tundsin häälest kinnipüütust,
ei olnud ohust hoitava signaal.
Koos kannatada tuli sääsetüütust,
kui vikat heina niitis heinamaal.
Erk muusika mu meeli muuta suutis,
mind rõõmsaks tegi laululinnu lend.
Vee vool mu elulaeva suunda muutis,
vaid hetkeks seal ma unustasin end.
Veel kahe käega haaran paadimõlast,
seejärel koske kaob mu appihüüd
Jääb inimese hellast häälekõlast
üks mälestuste kaja alles nüüd. | | Uno Sikemäe, kodumaja, tuulehoog, laululinnud, vihmapiis, sääsetüütus, heinamaa, appihüüd | | Lisas: ragged @ 2019-12-15 | Hinne: - |
| Looduses on laulik vaba,
igat häält ei märka kohe.
Peni liputab sul saba,
kuulmata jääb neiu ohe.
Paljud hääled loodusvarust,
lauluks kipuvad mu suule.
Sumin mesilasetarust
kandub üle pärnapuule.
Tuulesahin paitab sala,
päikselõõsas heinaloogu.
Vetevoogu sulpsab kala,
pardipoeg kaob kaldaroogu.
Elu hääled, naerud, nutud,
lauludesse kõik ei mahu.
Luuletuses, muinasjutus
palju vaikust on ja rahu.
Varajane koiduvalgus
ilma helisevaks muudab.
Näed, kui saabub päeva algus,
mida päike teha suudab.
Kägu kukub, seekord kaugel,
räästa all on vihmasorin.
Isa norskab, uni laugel,
saatjaks põrnikatejorin.
Looduslaulu salapära
kestab läbi iidse aja.
Kuulates ta rõõmukära
sõnu lisaks pole vaja. | | Uno Sikemäe, loodus, mesilasetaru, kaldaroog, pardipoeg, muinasjutt, koiduvalgus, päike, kägu, vihmasorin, looduslaul, rõõmukära | | Lisas: ragged @ 2019-12-15 | Hinne: - |
| | | | | |
