| Looduses on laulik vaba,
igat häält ei märka kohe.
Peni liputab sul saba,
kuulmata jääb neiu ohe.
Paljud hääled loodusvarust,
lauluks kipuvad mu suule.
Sumin mesilasetarust
kandub üle pärnapuule.
Tuulesahin paitab sala,
päikselõõsas heinaloogu.
Vetevoogu sulpsab kala,
pardipoeg kaob kaldaroogu.
Elu hääled, naerud, nutud,
lauludesse kõik ei mahu.
Luuletuses, muinasjutus
palju vaikust on ja rahu.
Varajane koiduvalgus
ilma helisevaks muudab.
Näed, kui saabub päeva algus,
mida päike teha suudab.
Kägu kukub, seekord kaugel,
räästa all on vihmasorin.
Isa norskab, uni laugel,
saatjaks põrnikatejorin.
Looduslaulu salapära
kestab läbi iidse aja.
Kuulates ta rõõmukära
sõnu lisaks pole vaja. | | Uno Sikemäe, loodus, mesilasetaru, kaldaroog, pardipoeg, muinasjutt, koiduvalgus, päike, kägu, vihmasorin, looduslaul, rõõmukära | | Lisas: ragged @ 2019-12-15 | Hinne: - |
| Miks küll hoiab noorust hinges
veel ka siis, kui hall on juus?
See, et elu suures ringis
igal sammul kõik on uus.
Uus on iga koiduvalgus,
ükski päev ei kordu eal,
uued mured jäävad jalgu,
neist on üleuued head.
| | noorus, hing, elu, koiduvalgus | | Lisas: ragged @ 2008-09-21 | Hinne: 4 |
| |
