| Jah,kunagi ma tahtsin olla keegi - kuid selleks polnud mul just voimalust.
ja nyt kui olen selline,kui olen,see eriti ju teistele ei meeldi...
Tean ise,elan oma elu...See olla vale voib,kuid see on minu oma...
Ei sega kedagi,vaid konnin oma rada,see ees ju koigil on -kui teisi just ei sega...
Kyll olla rahul voin,kui sees ei näriks tunne,et olen oma lapsed jätnud unarusse...
Jah,tean ju kyll neil koigil oma elu,vist motlen yle ,vast opin ja ei vaata sisemusse... Kyll elu loksub paika ,nii kui peab jah,rohkem ma ei vaeva pead... | | ...syytunne... | | Lisas: Moxer @ 2021-04-27 | Hinne: - |
| ...Mis koigest tundub parem - see juhtus kindlalt varem.
Just nyydki voiks ju olla,ei-unusta,vist loll ma
Ei liiga korgeid soove,just mida peas me loome
on liiga vähe täitunud ja ajud sirgeks paitanud...
On selge see,et iialgi,ei saa me koik,see piinabki.
Oh oleks elu vähe kergem,siis koik,mis on-see tunduks selgem... | | ...soovid... | | Lisas: Moxer @ 2021-04-27 | Hinne: - |
| | Kes ytles,et elu on oiglane - ma tean - see seda ei ole... kyll yritan olla,kuid monele - ma igati ykskoikne näin. see aitab mul lihtsalt elada,sest muidu voin minna rikki ja minust tuleks vana noid-vahest porisen,torisen niigi... Ma yritan olla ja elada - nagi paha ilmas ei oleks, votan koikki ja koikke - nii kui on - proovin olla koigest yle. Tean,elu see näitab mullegi - veel neid ilusaid,paremaid loike nii ma loodan ja usun,et see on nii ja eluga edasi lähen... | | positiivne | | Lisas: Monika @ 2021-04-12 | Hinne: - |
| Ma mäletan aegu, millal olid tunded ja emotsioonid,
Aga nüüd ma tunnen vaid tühjust.
Ma mäletan aega millal ma nägin iga hommik päikest,
Aga nüüd ainus päike mida ma näen on pilve taga.
Ma näen pilte pruunisilmsest naerupallist,
Aga nüüd ma näen vaid silmi täis tühjust.
Ma mäletan pisaraid voolamas mööda nägu,
Aga nüüd ei saa neid pisaraid isegi mitte suurim valu.
Ma mäletan neid südamelööke mis olid jõulised,
Aga nüüd kahtlen südame olemasolus.
Ma mäletan auku maja kõrval kust välja sai ronitud,
Nüüd on alles vaid auk, millel poole ääri. | | Elu, Minevik, Olevik, Kurbus | | Lisas: KReidla @ 2021-04-10 | Hinne: - |
| | -Ma annan Sulle vähe nou- kas tead,ei ära vaidla vastu ... Sul elust oma arvamus - tean,korvale ei astu... Noh,kirjutan siis endale,et oleks tarkus kirjas... Sa ise head tee teistele ja halb las ripub varnas... | | -halb ja hea - | | Lisas: Monika @ 2021-04-10 | Hinne: - |
| | -Elu pärlid on minu lapsed-neid tugena kannan ma kaelas,need aitavad elada-roomugi tunda,ka muret kui ees on see...On neil omad lapsed,kes neile-on sarnane pärlikee,meil koigil on oma elu-see endale loodud tee...-Ei peaks enam muret tundma-kuid syda ei kuula veel...Elan elu,mis tundub nyt oige-mees toeks mul korval on-ei motle,mis oli kord enne-see vaid meele mul kurvaks teeb...Me koik kord olime noored-siis tundus-et kaunis just ees-ei teadnud et ette voib tulla-liig ränk ja väsitav tee...-Mind aitab pysti hoida-minu kaelas pärlikee ja mees-keda armastan siiralt ja loodan-koos käime lopuni tee... | | minu lapsed | | Lisas: Monika @ 2021-04-08 | Hinne: - |
| Männitüvi laane süles
lagendikul kasvas üles.
Õhk siin läbipaistvalt puha, ümberringi lilled luhas.
Tuuled vormisid tal võra,
tüves polnud ühtki mõra.
Vastu taeva sinifooni
laotas rohetavat krooni.
Künkal suure kivi taga
püüdis loodust kaunistada.
Kõrge, sihvakas ja sale
kasvas männi palgipale.
Sobis hästi majaseina,
loodus kaua kandis leina.
Ainult suurus kivi säästis,
alusmüüri seest ta päästis.
Kivistunult kivi püsis,
männivarju taga küsis.
Kännul aga tüdruk juba
istus oma raamatuga.
Väike plika, känd ja kivi-
kolm on kõrvu nagu rivi.
Teised kaks siin olid paiksed,
ainult tüdruk kasvas vaikselt.
Kivi otsas laane süles
kändu mööda ronis üles,
sealt ta jälgis silmapiiri,
püüdis peole päiksekiiri.
Kivil pikk on eluiga,
kändki seni vastu pidas,
kuni tüdrukust sai ema,
tagasi kord tuli tema.
Tuli lapsega ta süles,
ronis kännu peale üles.
Väike tüdruk ülalt märkas,
männitaim all rohus tärkas. | | Uno Sikemäe, kivi | | Lisas: ragged @ 2019-12-01 | Hinne: - |
| Suvepäike juba jõudis
varavalges minna teele.
Pilveturjal uljalt sõudis,
pillas pilgu siniveele.
Tahtsin teha kisa-kära,
näha oma päiksesära.
Kuidas saab siis mängumaa
olla ilma temata?
Liivakastist päike leidis
minu alles lõuna paiku.
Kui end pilve taha peitis,
tundsin suus ma nutumaiku.
Täna päike oi paha,
lehed põõsas krabisesid.
Minu liivakasti taha
vihmapiisad sabisesid.
Vihmasajust tuppa sooja
ema kandis siis mind süles.
Ütles: "Päikene läks looja,
hommikul ta tõuseb üles."
Ei ma teinud enam kära,
mul on oma päiksesära.
Kuidas saaks mu unemaa
läbi ilma emata? | | Uno Sikemäe, suvepäike, kisa-kära, liivakast, ema, päiksesära, unemaa | | Lisas: ragged @ 2019-12-01 | Hinne: - |
| Matkasime nagu mehed,
pühapäeva kalamehed.
Sinna, kus on kalda all
puhas valge liivavall.
Olen oma isa poja,
see on meie koduoja.
Vesi selle oja sees
meile vastu vulises.
Siis ma hüüdsin: "Isa vaata,
proovin kala kätte saada."
Ojavesi pritsis mind,
märjaks sai mul kõht ja rind.
Küll sai kalu taga aetud,
põhja uuritud ja kaetud.
Oli soe ja väga hea
vette minna üle pea.
Valge pilvenurga taga
päike mulle naeris aga.
Läbi vee ma silkasin,
ise rõõmust kilkasin.
Läksime koos kaldarajal
kodu poole õigel ajal.
Vesi meile oja sees
kaua kaasa vulises. | | Uno Sikemäe, mehed, matk, kalamehed, isa, poja | | Lisas: ragged @ 2019-12-01 | Hinne: - |
| On rõõm teid õnnitledes teele saata,
näen igas silmapaaris tänumeelt.
Aeg peatu hetk ja veel kord sinna vaata,
kus koos me õppisime emakeelt.
Ma täna teid veel kõiki õrnalt noomiks,
nüüd lapsed, võite kallistada mind.
Las sõprus jääda südamete prooviks
ja koolipõlve igatsema hing.
Kui vaevab sind veel mõni väike valu
või rinda torgib pahanduste pind.
Eel lahkumist kõik vembud andeks palu,
siis minevik ei kummita siit sind.
Hea sõbrameel onvanal koolimajal,
sa talle küllalt naeratada said.
Nüüd lennake kui "linnukesed ajas,
teel leidma radu elus helgemaid.
Kool armastas teid, toites imeväega,
siit küllalt tarkust kogutud on nüüd.
Võid lauldes minna elu uude päeva,
kus igat sammu saatma jääb su püüd.
Siit koolist saadud teadmist hoida suuda,
ja oma tulevikku kauniks loo,
ka elusaatust lilleliseks muuda,
veel peotäis õiepungi kooli too.
| | Uno Sikemäe, jumalajätt, aabits, koolipõlv, koolimaja | | Lisas: ragged @ 2019-12-01 | Hinne: - |
| |
