. .
.
Täna on teisipäev, 07.07.2020, kell on 01:36       
kasutaja: parool: Registreeru?
. Kasutaja ragged lisatud luuletused .
   
Leht: 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  ...   211  212  213   Järgmine »

Viimane palve - Uno Sikemäe

Miks on see kiri sul, ema,
siin katkenud poolelt realt?
Kas sa ei tule siia enam
kunagi tagasi sealt?

Sõnade helisev kaja
jäädavalt vaikis su suult.
Härmatist alla veel sajab
kalmistu lehetult puult.

Keegi ei kohenda süsi,
leegile halge ei sea.
Miks enam ema ei küsi:
"Kas on sul halb siin või hea"?

Vastused vaikivad kivis,
tuul aina keerutab lund.
Haudade hääletus rivis,
puhkad sa igavest und.

Läksid siit viimase talve
viimasel lumisel teel.
Tasa nüüd sosistan palve,
sulle muemake veel.

Kannan su kalmule pärja
ma valgetest roosidest.
Suure ja pisaraist märja
tasuks su heade eest.
Uno Sikemäe, ema, kiri, talv, roosid
Lisas: ragged @ 2020-04-17 Hinne: -


Hingedepäev - Uno Sikemäe

Puud vaikusesse tardunud on talves,
nad varjudega puudutavad maad.
Ma sõbra kalmu juures peatun palves,
kui taevavõlvil tähed säravad.

Siis küünlatulukesi aknalaual
ka kadusoojas helendama lööb,
õrn tähesära armastuse haual
kui hingevalus helgib läbi öö.

Sel ööl sa kuuled tulijate sammu
ja märkad puude varjus ootajaid.
Taas kordub see, mis ununenud ammu,
näed silmi teelt su poole vaatavaid.

Sel ööl kõik hinged koju tulla tahaks,
sel ööl ei seata riivi koduust.
Sel ööl ei panda võõraid hääli pahaks,
sel ööl käib ringi palju igatsust.

Saan oma leinavalust teada anda,
kui lilleõit su kalmu peale säen.
Võin oma palveid veelkord üle anda,
on hingedele selleks jäetud päev.
Uno Sikemäe, hingedepäev, vaikus, talv, öö, leinavalu
Lisas: ragged @ 2020-04-17 Hinne: -


Johann Köleri kalmul - Uno Sikemäe

Nii raske on rääkida elust,
mis kaugemal kodumaast kulges.
Ta maailma murest ja ilust
seal lõuendeid maalida julges.

Mu ümber on ristide rivi,
aprillikuu hangede vilu.
Ma püüan ees pisarais kivi
siin sõnaga maalida ilu.

Veel sajanditaguses leinas
siin kiriku taga näen järve.
Meil kasvanud lillest ja leivast
loen mure ja nukruse värve.

Mu kõrval on kuulsuste nimed
ja kalmude luitunud sildid.
On kusagil alles need imed,
su maalitud altaripildid.

Siit tulija tagasi vaata,
näe võlu ja armastust töödes.
Võid sõnumeid taevasse saata
me rahumäelt kalmistuöödes.

Kes lähetab kõrgustest maale
seal rändavaid valgusekiiri?
Neist Eestimaa mees maalis maale,
kus ilul ei olegi piiri.

Siin rändurid peatuvad pavles
ja rõõmus on kõikide tuju.
Veel sajandeid seisab siin valves
me kunstniku kivine kuju.
Uno Sikemäe, elu, kodumaa, maailm, mure, ilu, pisar, kuulsus, Johan Köler, rändur, palve, sajand, kunstnik
Lisas: ragged @ 2020-04-17 Hinne: -


Uuestisünd - Uno Sikemäe

Miks enam pilvede pinnalt ei puna
koidiku helendav helk,
taevas mu kohale valgust ei kuma,
tumm on ta tähitu telk?

Miks kõik mu ümber on pühamas palves,
öö tuli must nagu muld?
Kas keegi on valguse väraval valves
varjamas päikese tuld?

Peatus su laevuke varjude rannal,
seal, kuhu päike ei näe.
Tuleb kord aeg, kus sa uuesti annad
tõusvale koidule käe.

Usume kõike, mis aitaks veel tuua
elule tagasi sind.
Unistus, suudad sa sildasid luua
sinna, kus lahkus su hing.

Mälestus, räägi veel lillede keeles
meiega siin mõni tund.
Möödunud rõõmud meil püsivad meeles,
puhka nüüd muretut und.

Lind sulle laulab ja taevatähti särab,
tuul kaugelt sõnumeid toob.
Kuni taas avanev valguse värav
maailma avatuks loob.
Uno Sikemäe, uuestisünd, pilv, öö, muld, unistus, mälestus, lillede keel, rõõm, taevatäht, sõnum, maailm
Lisas: ragged @ 2020-04-17 Hinne: -


Viimane lend - Uno Sikemäe

Ka pilvede teel on end varjamas ohud
ja saatuse tahe võib olla siin karm.
Kui pojad on soojadest sulgedest kodus,
neid hoiab seal elus emalindude arm.

Veel veidike teest, kodupesale viivast,
pidi lendama lind läbi pilvede seest,
piksenool tungis läbi tal mõlemast tiivast,
viimne valguskiri kadus silmade eest.

Siis murtud tiivalöök puudutas mulda,
tema suletud silm taevast aimata võis.
Talle langetas puu oma lehtedekulda,
puhkes kevadel õige üks meelespeaõis.

Kestab lindude lend kodupesade poole,
nende pilvede all, seal kus kõmiseb kõu.
Oma emalt saab linnupoeg toidu ja hoole,
saab ka taevasse tõusmiseks lendamisjõu.

Elab väikene lindnurmel lõhnavas rohus,
soojas sulgedest pesas hea olla on tal.
Jälle täidetud saab emalindude kohus,
sest nokatäis toitu on teel taeva all.
Uno Sikemäe, pilved, saatus, linnud, emalind, suled, kodupesa, tiivalöök, linnupoeg, pesa
Lisas: ragged @ 2020-04-17 Hinne: -


Veel eile - Uno Sikemäe

Eile veel läksime sinuga midagi looma,
siis oli su tegudes lustakas rõõm ja rutt.
Üht tassikest teed sa kutssusid endaga jooma,
seal oli meil ajada tähtsate asjade jutt.

Õhtuse päikese saatsime üheskoos looja,
seekord nii kaua mul lahkudes hoidsid veel kätt.
Tundsin su peopesal endiste helluste sooja,
nüüd tean, see oli su viimane hüvastijätt.

Veel sõuab siit üle elutee pahuraid pilvi,
käib kuuskede ladvus eha ja koidikukuld.
Öötaevas põleb siin tähtede helkivaid silmi
jääb igasse aknasse sinule mõtlevat tuld.

Rannale astutud jälg taandub lainetevahtu,
üks hetk püsib langevast tähest helendav joon.
Vaid südamesoojus on see, mis kiirelt ei jahtu,
maamulla rüpest ta mälestust tagasi toob.
Uno Sikemäe, eile, rõõm, päike, üheskoos, hommik, kuused, öötaevas, rand, südamesoojus
Lisas: ragged @ 2020-04-17 Hinne: -


Sel viimsel teel... - Uno Sikemäe

Me lootsime, et ikka veel sa tuled,
su pilt kui pühapäevahommik oli soe ja hell.
Me lootsime, et enne kui sa silmad suled,
suu ütleb kõik, mis öelda südamel.
Me ainus soov, et roos koos sügisega teel ei sureks
ja rõõm, mis elus saatis meid,
veel nõnda kiiresti ei muutuks mureks.
Kuid unistus, mis eile sulle südamesse mahtus,
koos valgusega täna suveöösse lahkus.
Üks pisar õrnal õielehel kiigub...
Nii nutab koduaias üksik roos,
teel leinapärgi pikas rivis liigub,
sel kitsal rajal minnakse nüüd koos.
Kätt toetanvastu kallist koduseina,
kuum suvepäev suurt kurbust kuulutab.
Siis alles mõistma hakkan inimeste leina,
kui pisar enda põske puudutab.
Miks nutad, tuul? Lill, saadad lõhna teele?
Miks õite keskel vaikid, laululind?
Ma tahan tõlkida te tunded inimeste keelde,
niikaua, kui veel kuulatakse mind.
Koos muret kanname siin kalmu musta ruutu
su nimi igaveseks raiutud on kivitahus,
siin meie vahel enam midagi ei muutu.
Siin vaikne on, siin puhkavad kõik rahus.
Jääb mälestus nüüd pärjaks põimituna.
Sind meenutama lille ilumeeles.
Jää kalmu juurde küünla leegikuma,
ja sõnad lohutamka armsas eesti keeles.
Uno Sikemäe, viimne tee
Lisas: ragged @ 2020-04-02 Hinne: -


Laul uneta unele - Uno Sikemäe

Nukralt vaikivad puud,
tummalt helgivad tähed.
Oma hääletul suul
aeg neil radadel läheb.

Tuule sahisev viis
kandis endaga mure,
meie hinge jäi siis
ja seal iial ei sure.

Laulu sõnatu keel
oli ootamas algust,
kuid ta päev oma teel
oleks vajanud valgust.

Seisab väikene haud
ääres kalmistu raja.
Vaikib laulmata laul,
elab siin tema kaja.

Oli ootus ka siis,
selles mööduvas ajas,
sõnu igatsev viis
enda juurde kord vajas.

Kui on tulnud mu päev,
siia rajale astu,
unevaikusest käed
mulle siruta vastu.

Kestab vaikuse tund
päikse helgi ja lumes.
Koos siin magame und
oma uneta unes.
Uno Sikemäe, uni, kalmistu, haud, vaikuse tund, lumi, päike
Lisas: ragged @ 2020-04-02 Hinne: -


Kaks jäljepaari - Uno Sikemäe

Siit teele tulid koos kaks
väikest jutuvestjat.
Teel sõlmiti siin sõprust
igavesti kestvat.

Kaks jäljepaari läksid
läbi lumeluhast,
kaks päiksekildu nõnda
säravat ja puhast.

Kaks taevavärvi oli
unistamist rinnas.
Paar sallikest ja memme
kootud kirjut kinnast.

Teed lumelagedad või
suve kõrged rohud.
Kes ütleks, kus või millal
peitumas on ohud.

Nii ootamatult katkes
poiste jäljerada.
Kas suudab aeg need hetkekd
meile andestada?

Kaks poissi kõrvuti kui
urvatibud pajus.
On kahel kalmukünkal
lilled lumesajus.

Teel lapsehääled veel on
helisemas kajas.
Need poisid sõpradeks nii
jäidki omas ajas.
Uno Sikemäe, jutuvestja, päiksekind, kinnas, poisid, sõbrad, lumesadu, lapsehääled
Lisas: ragged @ 2020-04-02 Hinne: -


Üks mõte - Uno Sikemäe

Üks mõte liigub peas kui höövel süsi,
siin pisarates peitus hingevaev.
On lilledel mu juures jälle püsi
ja küünlaleegist vastu vaatab aeg.

Ses ajas kuulen kodumetsa müha,
seal nutab vaigulõhnaline laas.
See paik, mis sulle lapsepõlvest püha,
on täna oma kaotust leinamas.

Need rõõmsameelsed naeratuste ajad
ja kodujärve taevavärvi veed.
Sealt kostavad veel mõned hellad kajad,
üks jäljepaar kui astuks koduteed.

Koos vaikselt vaatame veel küünlatulle.
Miks aeg nii kiirelt mööduda küll võis?
Laps tahtis rõõmu sosistada sulle,
käes koduaia kauneim lilleõis.

Ilm on me ümber kevadeiselt rõske,
kuid selles õhus liigub lõunatuul.
Me tunneme kui puudutaks siin põske
veel jumalaga jätuks ema huul.
Uno Sikemäe, mõte, lapsepõlv, püha, naeratus, kevad, ema, rõõm, lilleõis
Lisas: ragged @ 2020-04-02 Hinne: -

Leht: 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  ...   211  212  213   Järgmine »
. .