|
 |
Kasutaja ragged lisatud luuletused |
 |
| |
|
|
| Varesed tantsivad hangeharjal.
Küll on lõbus varesekarjal!
Puu otsast vaatab pealt seda orav.
Küll tema kädin on selge ja sorav.
Varblased lendavad suplema hange ja
tiivuli, puguli lumme seal langevad.
Langevad lumme kui valgesse vatti.
Lumi ei hirmuta varblasenatti,
varblasenatti ja tihaseselli!
Purikad löövad klirinal kelli.
Akendel õitsevad lumelilled.
Akna all möllavad Peebud ja Pilled.
Ühel on suusad ja teisel on uisud!
Möllake, lapsed! Tuulake, tuisud!
Poiste ja plikade tohuvabohu
lumes ei karda ei köha, ei nohu.
| | Ellen Niit, vares, varbalne, jõulud, suusad, lapsed, poisid, plikad, lumi, jõulud | | Lisas: ragged @ 2019-12-22 | Hinne: - |
| Lume värvi uni
oleks üsna igav
ning ta hommikuni
poleks vastupidav.
Une värvi lumed -
see on teine asi.
Unehane suled,
kaisulooma padi...
Sule silmad, sule,
siis sa näedki, millal
jõuluvana tuleb
vikervärvi sillalt. | | Milvi Panga, jõuluvana, lumi, uni, kaisuloom, vikervärv, suled | | Lisas: ragged @ 2019-12-22 | Hinne: - |
| Mina olin täna pai,
päkapikult kommi sain.
Aga sina, jõuluätt,
kus on sinu kommikott?
Kas ka sina olid pai?
Kas ka sina kommi said?
Kas sa salmi lugesid
või ehk nurka pugesid?
Nii et tantsi, jõuluvana,
laula meil ja salmi loe,
ära oma habeme ja
mantli taha peitu poe. | | Heiki Vilep, kommikott, pai, komm, päkapikk, jõuluvana, habe, mantel | | Lisas: ragged @ 2019-12-22 | Hinne: - |
| Vanavanaemade
salme vanaemad teavad.
Emad oma emade
jõululule meeles peavad.
Lapsed häbistaksid end,
kui ei jätkaks seda ketti.
Omad salmid meie vend
pani näiteks internetti.
Mul on veelgi parem plaan:
Jätan salmid hästi meelde.
Tõlgin need, kui suureks saan,
otse päkapikukeelde. | | Ellen Niit, vanaemad, vanavanaemad, salm, internet, päkapikk, jõulud | | Lisas: ragged @ 2019-12-22 | Hinne: - |
| Suvest jäänud mälestuseks
suvesuveniirid.
Mõnel peas on dollarid,
mõnel hoopis liirid.
Täna jõuluvanale
pähe panen krooni,
istmeks pakun tabureti -
sellest saab ta trooni. | | Henno Käo, jõuluvana, mälestus, suvesuveniir, dollar, jõuluvana, liir, kroon, taburet, troon | | Lisas: ragged @ 2019-12-22 | Hinne: - |
| Akna taga helisemas
jõulutaeva tähekoor,
mina olen alles väike,
olen alles jõulunoor.
Toa teeb säravaks ja kauniks
kuuseokste kenadus.
Ükskord ikka uksest sisse
astub jõuluvanadus. | | Henno Käo, jõulud, jõulunoor, jõuluvanadus, kuuseoksad | | Lisas: ragged @ 2019-12-22 | Hinne: - |
| Metsa viivad kahed jäljed,
kahe mehe suusajäljed.
Suured käivad õiget sihti,
väiksed vänderdavad tihti
umber iga kuuse juure,
ümber väikse, ümber suure.
Kelle jäljed need on laanes,
laane valges lumekaanes?
Suur on isa, väike Toomas,
nad on jõulukuuske toomas.
| | Venda Sõelsepp, jõulud, suusajäljed, kuusk, lumi, Toomas, jõulukuusk, mees, mets | | Lisas: ragged @ 2019-12-22 | Hinne: - |
| Mamma, kullakallike,
koo üks kirju sallike!
Koo see sall just nõnda pikk,
et mu tuttav päkapikk
mõistaks - see on tema tarvis,
mitte meie ema tarvis.
Koo ka paras jagu laiust,
et kui päkapikk veab maiust,
jääks tal sallist välja nina,
et ta näeks, kus olen mina. | | Ellen Niit, päkapikk, jõulud, mamma, sall | | Lisas: ragged @ 2019-12-22 | Hinne: - |
| Kevad tuleb, vihm on taga,
hääl tal kõmiseb kui kõu.
Pärast tervitamist aga
haljendab meil koduõu.
Kevadel on lillesilmad,
koiduroosa naerusuu.
Päiksepaistelised ilmad,
huultel puhub lõunatuul.
Kannab kirjut lillekinnast,
jalas poripotikud.
Rõõmutuju õhkub rinnast,
juuksed pilve lokitud.
Kevadel on neiu nägu,
roheline pruudiloor.
Tulles on tal kaasas kägu,
sajahäälne linnukoor.
Kevadel on rõõmutujud,
meelitab tal kümnel käel.
Õige varsti vees sa ujud,
jooksed koplis särgiväel.
Saada endale võid nohu,
tulles läbi lombiveest.
Kevad annab sulle rohu
oma ravimtaime seest.
Kevadisel soojal ilmal
õitelõhnas koduõu.
Põhjamaale kaovad külmad,
kase all on mahlanõu. | | Uno Sikemäe, kevad, koduõu, naerusuu, lõunatuul, rõõmutuju | | Lisas: ragged @ 2019-12-15 | Hinne: - |
| Näen võluvalt valget õit kastanipuul,
su hõõguvaid palgeid ja punavat huult.
Siin kallaste vahel nüüd puhkab me järv,
tal meeldivalt mahe on lainete värv.
Viis rannalt meid veele uus sadamasild,
jäi lainete teele hell päikesekild.
Tuul kiigutas pilvede peegeldustv ees
kui hiigelsuurt salli siin lainete sees.
Erk valguskiir helkis kõikjal me ees,
koos tuulega hullas ta lainetee sees.
Siin lehvitas juukseid sul lõunamaa tuul,
ka puhkesid õied me kastanipuul.
Me seisime kõrvu, käes valendav õis.
Kes mäletab, millal see olla küll võis?
Sild sõudis kui laevuke lainete peal,
ei saanud ma sõnagi lusutud seal.
Neid kastaniõisi tuul lennutas siis,
me südamesoovid ta järvele viis.
öö saabudes tühjaks jäid sadamasild,
veest kustus ka viimane päikesekild.
Uus kevad meil õitega kaunistab maad,
kas õnn aga elus veel korduda saab.
Saan terviseid vaevalt kastanipuult,
näen hõõguvaid palgeid ja punavat huult.
Ka sadamasild ootab tulijaid veel,
käes kastaniõis, kahte armunut teel.
Me õnnelik naeratus järvele jäi,
sel liivasel kaldal me enam ei käi.
| | Uno Sikemäe, kastaniõis, kastanipuu, päikesekild, peegeldus, lõunamaa, valgusekiir | | Lisas: ragged @ 2019-12-15 | Hinne: - |
| | | | | |
