| Jõuga ei sunni me liikuma paksu,
kõhnad ei kõnni, sest neil pole jaksu.
Nõrkadel varuks on tarkust ja headust,
tugeva poole peal rohkem on seadust.
Väikemees vänderdab väledal sammul,
suur astub aeglaselt teel tema kannul.
Mõlemal soov on ju kuhugi jõuda,
õigus on nendelgi saada ja nõuda.
Tugevad vajavad tugevat toitu,
nõrk asub teele siit veel enne koitu.
Tugev saab koju juba loojangu ell.
kuid nõrk hilisööni peab astuma teel.
Tuul tõukab merel purjeka liikuma,
linnuke oksal jääb ules kiikuma.
Raha eest rikas saab rattal veereda,
vaene peab ise rattana keerlema.
Nõrk ei saa minema tugeva toeta,
seisma jääb see, kelle soove ei loeta.
Tänage tarka, julgest ja tugevat
soovide täitjat - mõtete lugejat.
Näed, kuidas nõrgad hädas on endaga,
oled sa tugev, aita nad lendama,
jõudsamalt aerudel edasi sõudma,
teerajal püsima, kaugele jõudma.
Tulge siis, tugevad, nõrkade palvel,
nõrgad on julged, kui olete valvel.
Raha on seal, kus seistakse kõrgemal,
abi on alati vaja nõrgemal.
Tahtmist neil on, kuid teha ei suudeta,
mis neist siis saab, kui seadust ei muudeta?
Kellele saatus ei jaganud rammu,
nõuda ei tohiks neilt pikemat sammu.
| | Uno Sikemäe, tugev, nõrk | | Lisas: ragged @ 2019-12-01 | Hinne: - |
| Mats-mats-mats me matsutame jalgu,
ümber rivi laiali ei valgu,
jookseme ja kiigel kiigume.
Tipa-tapa poe poole läeme,
vabalt käies minna proovime.
Seda, mis me vaateaknal näeme,
ostmiseks sealt kõike soovime.
Siuh ja sauh siin puhastame taldu,
kätt ei taha panna taskusse.
Kaubad kõik onmeie poole kaldu,
kui me poodi sisse astume.
Korralikult käituma me peame,
ootame, kui sisse hüütakse.
Järjekorras ritta endid seame,
muidu kõiki kinni püüatakse.
Kõll-kõll-kõll me kokku loeme raha,
rahakoti kohe suleme.
Siis kui enam osta me ei taha,
täname ja teele tuleme.
Krõps-krõps-krõps siis krõpse krõpsutame,
küpsist sööme, nätsu närsime.
Täna õhtul toiduks aga saame,
sarvesaia terve pätsi me. | | Uno Sikemäe, pood | | Lisas: ragged @ 2019-12-01 | Hinne: - |
| Männitüvi laane süles
lagendikul kasvas üles.
Õhk siin läbipaistvalt puha, ümberringi lilled luhas.
Tuuled vormisid tal võra,
tüves polnud ühtki mõra.
Vastu taeva sinifooni
laotas rohetavat krooni.
Künkal suure kivi taga
püüdis loodust kaunistada.
Kõrge, sihvakas ja sale
kasvas männi palgipale.
Sobis hästi majaseina,
loodus kaua kandis leina.
Ainult suurus kivi säästis,
alusmüüri seest ta päästis.
Kivistunult kivi püsis,
männivarju taga küsis.
Kännul aga tüdruk juba
istus oma raamatuga.
Väike plika, känd ja kivi-
kolm on kõrvu nagu rivi.
Teised kaks siin olid paiksed,
ainult tüdruk kasvas vaikselt.
Kivi otsas laane süles
kändu mööda ronis üles,
sealt ta jälgis silmapiiri,
püüdis peole päiksekiiri.
Kivil pikk on eluiga,
kändki seni vastu pidas,
kuni tüdrukust sai ema,
tagasi kord tuli tema.
Tuli lapsega ta süles,
ronis kännu peale üles.
Väike tüdruk ülalt märkas,
männitaim all rohus tärkas. | | Uno Sikemäe, kivi | | Lisas: ragged @ 2019-12-01 | Hinne: - |
| Suvepäike juba jõudis
varavalges minna teele.
Pilveturjal uljalt sõudis,
pillas pilgu siniveele.
Tahtsin teha kisa-kära,
näha oma päiksesära.
Kuidas saab siis mängumaa
olla ilma temata?
Liivakastist päike leidis
minu alles lõuna paiku.
Kui end pilve taha peitis,
tundsin suus ma nutumaiku.
Täna päike oi paha,
lehed põõsas krabisesid.
Minu liivakasti taha
vihmapiisad sabisesid.
Vihmasajust tuppa sooja
ema kandis siis mind süles.
Ütles: "Päikene läks looja,
hommikul ta tõuseb üles."
Ei ma teinud enam kära,
mul on oma päiksesära.
Kuidas saaks mu unemaa
läbi ilma emata? | | Uno Sikemäe, suvepäike, kisa-kära, liivakast, ema, päiksesära, unemaa | | Lisas: ragged @ 2019-12-01 | Hinne: - |
| Matkasime nagu mehed,
pühapäeva kalamehed.
Sinna, kus on kalda all
puhas valge liivavall.
Olen oma isa poja,
see on meie koduoja.
Vesi selle oja sees
meile vastu vulises.
Siis ma hüüdsin: "Isa vaata,
proovin kala kätte saada."
Ojavesi pritsis mind,
märjaks sai mul kõht ja rind.
Küll sai kalu taga aetud,
põhja uuritud ja kaetud.
Oli soe ja väga hea
vette minna üle pea.
Valge pilvenurga taga
päike mulle naeris aga.
Läbi vee ma silkasin,
ise rõõmust kilkasin.
Läksime koos kaldarajal
kodu poole õigel ajal.
Vesi meile oja sees
kaua kaasa vulises. | | Uno Sikemäe, mehed, matk, kalamehed, isa, poja | | Lisas: ragged @ 2019-12-01 | Hinne: - |
| On rõõm teid õnnitledes teele saata,
näen igas silmapaaris tänumeelt.
Aeg peatu hetk ja veel kord sinna vaata,
kus koos me õppisime emakeelt.
Ma täna teid veel kõiki õrnalt noomiks,
nüüd lapsed, võite kallistada mind.
Las sõprus jääda südamete prooviks
ja koolipõlve igatsema hing.
Kui vaevab sind veel mõni väike valu
või rinda torgib pahanduste pind.
Eel lahkumist kõik vembud andeks palu,
siis minevik ei kummita siit sind.
Hea sõbrameel onvanal koolimajal,
sa talle küllalt naeratada said.
Nüüd lennake kui "linnukesed ajas,
teel leidma radu elus helgemaid.
Kool armastas teid, toites imeväega,
siit küllalt tarkust kogutud on nüüd.
Võid lauldes minna elu uude päeva,
kus igat sammu saatma jääb su püüd.
Siit koolist saadud teadmist hoida suuda,
ja oma tulevikku kauniks loo,
ka elusaatust lilleliseks muuda,
veel peotäis õiepungi kooli too.
| | Uno Sikemäe, jumalajätt, aabits, koolipõlv, koolimaja | | Lisas: ragged @ 2019-12-01 | Hinne: - |
| Päkapikud, kui te jälle
oma teele tõttate,
laste tarvis kingikotid
tulles kaasa võtate.
Minge mööda metsasihti,
tulge varju tuule käest.
Sõitke sealt, kus lapsed tihti
alla kihutasid mäest.
Tulge mööda nende rada,
seal on suusajäljed ees.
Võite kooraks komistada,
naerda lumme kukkudes.
Sellel teel on igal talvel
läbi metsa jõulu eel
päkapikud tähevalgel
sõitnud suusajälgedel.
Lastel sussid jõuluootel
koduukse taga reas.
Poistel, vähemasti pooltel
salmid alati on peas. | | Uno Sikemäe, päkapikud, kingikotid, suusajäljed, jõulud, sussid, lapsed | | Lisas: ragged @ 2019-12-01 | Hinne: - |
| Hämaras istume, üheskoos ootame,
aknale lendab üks lind.
Päkapikk väikene ronib mu põlvele,
lausub, et joonista mind.
Lind tiiba soputab, nokaga koputab,
andma tal midagi pead.
Päkapikk väikene, palub, et kirjuta
linnust siin mõnedki read.
Nemad mind vaatavad, lõbusalt saadavad,
koos on siin kolm tarka pead.
Kiidavad, laidavad, eitavad, jaatavad
nüüd juba raamaturead.
Laps kuulab lõbusaid lugusid naerdes ja,
palub neid lugeda veel.
Püüan siis sõnu ma salmisse lisada,
rõõmsamaks muuta ta meel.
Raamat sai trükitud, salmideks lükitult
hea oli lugeda mul.
Lind kaasa vilistas, laps teda silitas,
päkapikk naeris kui hull. | | Uno Sikemäe, muinasjutt, jõulud, päkapikk, salm, lind | | Lisas: ragged @ 2019-12-01 | Hinne: - |
| Talvel hädas olid loomad,
polnud kohta, kus nad joovad.
Külma käes kõik lumel väljas,
poolenisti toidunäljas.
Kõhud nendel nurisesid,
ise kurjalt urisesid.
Päkapikud seda teadsid,
toidupoolist paika seadsid.
Kähku pudistati maha
heinapepreid põõsa taha.
Oravale anti käbi,
et saaks kevadeni läbi.
Välja pandi toidukorvid,
korvide sees toidunormid.
Linnukeste nokatäied,
loomakeste mokatäied.
Põdrataat ja kitseema
ei pea metsast põgenema.
Ilma jäeti ainult karu,
tal on oma toiduvaru. | | Uno Sikemäe, talv, loomad, jõulud | | Lisas: ragged @ 2019-12-01 | Hinne: - |
| |
