Männitüvi laane süles
lagendikul kasvas üles.
Õhk siin läbipaistvalt puha, ümberringi lilled luhas.
Tuuled vormisid tal võra,
tüves polnud ühtki mõra.
Vastu taeva sinifooni
laotas rohetavat krooni.
Künkal suure kivi taga
püüdis loodust kaunistada.
Kõrge, sihvakas ja sale
kasvas männi palgipale.
Sobis hästi majaseina,
loodus kaua kandis leina.
Ainult suurus kivi säästis,
alusmüüri seest ta päästis.
Kivistunult kivi püsis,
männivarju taga küsis.
Kännul aga tüdruk juba
istus oma raamatuga.
Väike plika, känd ja kivi-
kolm on kõrvu nagu rivi.
Teised kaks siin olid paiksed,
ainult tüdruk kasvas vaikselt.
Kivi otsas laane süles
kändu mööda ronis üles,
sealt ta jälgis silmapiiri,
püüdis peole päiksekiiri.
Kivil pikk on eluiga,
kändki seni vastu pidas,
kuni tüdrukust sai ema,
tagasi kord tuli tema.
Tuli lapsega ta süles,
ronis kännu peale üles.
Väike tüdruk ülalt märkas,
männitaim all rohus tärkas. |
