Me lootsime, et ikka veel sa tuled,
su pilt kui pühapäevahommik oli soe ja hell.
Me lootsime, et enne kui sa silmad suled,
suu ütleb kõik, mis öelda südamel.
Me ainus soov, et roos koos sügisega teel ei sureks
ja rõõm, mis elus saatis meid,
veel nõnda kiiresti ei muutuks mureks.
Kuid unistus, mis eile sulle südamesse mahtus,
koos valgusega täna suveöösse lahkus.
Üks pisar õrnal õielehel kiigub...
Nii nutab koduaias üksik roos,
teel leinapärgi pikas rivis liigub,
sel kitsal rajal minnakse nüüd koos.
Kätt toetanvastu kallist koduseina,
kuum suvepäev suurt kurbust kuulutab.
Siis alles mõistma hakkan inimeste leina,
kui pisar enda põske puudutab.
Miks nutad, tuul? Lill, saadad lõhna teele?
Miks õite keskel vaikid, laululind?
Ma tahan tõlkida te tunded inimeste keelde,
niikaua, kui veel kuulatakse mind.
Koos muret kanname siin kalmu musta ruutu
su nimi igaveseks raiutud on kivitahus,
siin meie vahel enam midagi ei muutu.
Siin vaikne on, siin puhkavad kõik rahus.
Jääb mälestus nüüd pärjaks põimituna.
Sind meenutama lille ilumeeles.
Jää kalmu juurde küünla leegikuma,
ja sõnad lohutamka armsas eesti keeles. |
