| Ka pilvede teel on end varjamas ohud
ja saatuse tahe võib olla siin karm.
Kui pojad on soojadest sulgedest kodus,
neid hoiab seal elus emalindude arm.
Veel veidike teest, kodupesale viivast,
pidi lendama lind läbi pilvede seest,
piksenool tungis läbi tal mõlemast tiivast,
viimne valguskiri kadus silmade eest.
Siis murtud tiivalöök puudutas mulda,
tema suletud silm taevast aimata võis.
Talle langetas puu oma lehtedekulda,
puhkes kevadel õige üks meelespeaõis.
Kestab lindude lend kodupesade poole,
nende pilvede all, seal kus kõmiseb kõu.
Oma emalt saab linnupoeg toidu ja hoole,
saab ka taevasse tõusmiseks lendamisjõu.
Elab väikene lindnurmel lõhnavas rohus,
soojas sulgedest pesas hea olla on tal.
Jälle täidetud saab emalindude kohus,
sest nokatäis toitu on teel taeva all. | | Uno Sikemäe, pilved, saatus, linnud, emalind, suled, kodupesa, tiivalöök, linnupoeg, pesa | | Lisas: ragged @ 2020-04-17 | Hinne: - |
| Mu hing valutab ning süda on raske,
Su elu õitses,see oli veel värske.
Miks lahkusid nii vara,kas see oli saatus?
Miks surm nii vara su teele astus.
Nüüd igal hommikul kui tõuseb päike,
särab üle maa kaunis läige.
Kuid minu meel on ikka veel kurb,
Jumal,miks sa oled nii julm.
Kuid tean,et kord tagasi tuled Sa,
olgugi,et vaid inglina. | | ingle, surm, saatus, süda, raske, hing | | Lisas: Merilyn @ 2016-07-01 | Hinne: 2 |
| Elu andis muret- vaeva.
Elu andis õnne ka.
Saatus juhtis nõnda laeva,
et kõik pidi lõppema | | armastus, saatus, lõpp | | Lisas: kass @ 2013-02-06 | Hinne: - |
| Kui suudaks sõnadesse vormida mõtted
ja sinuni suunata need
kuidas saaks endalt vastuse kätte
miks lahku läksid me teed?
Tiirlen reaalsuse ja unelma piiril
otsides vastuseid enda jaoks
alles tundusid päikesekiired
kõik ühtlaselt mustana
unustades ju kaotan ma enda
meenutades silme ees piir
kuhu tahan minna ja jõuda
et kaoks hinge avalust pidurdav piin
elu armastust võtab ja annab
tihti ta sisse ei näe
lootust ennas ma edasi kannan
vabaks lastes oma unistuse väe
saatus ei lasknud mul olla
masenduses ja üksinda teel
ta hoolis ja lasi sul tulla
ja tõelised tunded on need | | saatus | | Lisas: Loone @ 2012-04-02 | Hinne: - |
| Must kass keset teed,
vaatab minu poole,
pilgutab silma ja minekut teeb,
halva õnne tooja.
Liputades saba,
ta vaatab jooksus taha,
kas kardab ta mind,
või teab et midagi juhtub halba.
Kuid ma ei oota kaua,
astun sammu edasi,
ning äkki avastan end maast,
nina ja käed lõhki.
Enne kui püsti tõusen,
kuulen nurrumist selja taga,
ma vaatan ning mida ma näen,
valge kass hõõrub ninaga mu saabast.
Ta vaatab mulle otsa,
ei ühtegi pilgutust,
vaikselt minema hiilib,
ning tagasi ta ei vaata.
Kuid ma ei oota kaua,
tõusen püsti ja astun edasi,
ning äkki avastan et nina ja käed,
pole enam verised.
| | must kass, valge kass, saatus, õnn | | Lisas: mini-minni @ 2011-12-24 | Hinne: 1 |
| Kui saatuse tiivad
Meid lahku viivad,
siis palun ma sind,
ära unusta mind
| | meid, tiivad, saatus, lahku, palun, mind, sind, unusta, ma | | Lisas: kaku7 @ 2011-08-30 | Hinne: 4.6 |
| Mu vaikset kõrbestunud
kodu eile külastas saatus.
Ma ei tahtnud- lukustasin ukse!
Ta ikka tungis sisse
veel ravimata veritsevast praost.
Ning küsimata luba,
luba küsimata
pühkis aastaid kogunenud
tolmu hingeakendelt,
ajas raevu pagundusse,
triikis kortsus armiääri
ja vaikselt-vaikselt sosistas-
Tõuse, on aeg
unustusest väljuda!
| | saatus, kurbus, elu | | Lisas: pilveke @ 2010-09-28 | Hinne: 5 |
| Rühmasin kord üles mäest,
mis kaljune ja kivine,
Ma hoidsin kinni tema käest,
siis kumbki ehk ei libise.
See oli ränk ja raske tee,
sealt üles tuli minna.
Tõi seljast, silmist välja vee
ja pisar voolas ninna.
Siis juhtus nii,et lõpu eel,
kõik oli juba näha.
Nii natukene oli veel,
sest rääkida ei taha. | | elu, saatus, minevik | | Lisas: hanspoiss30 @ 2010-04-26 | Hinne: 4 |
| |
