| Mu vaikset kõrbestunud
kodu eile külastas saatus.
Ma ei tahtnud- lukustasin ukse!
Ta ikka tungis sisse
veel ravimata veritsevast praost.
Ning küsimata luba,
luba küsimata
pühkis aastaid kogunenud
tolmu hingeakendelt,
ajas raevu pagundusse,
triikis kortsus armiääri
ja vaikselt-vaikselt sosistas-
Tõuse, on aeg
unustusest väljuda!
| | saatus, kurbus, elu | | Lisas: pilveke @ 2010-09-28 | Hinne: 5 |
 |
Eelmine luuletus samas kategoorias
.. | | Järgmine luuletus samas kategoorias
RIP
|  |
| |
