| Miks on see kiri sul, ema,
siin katkenud poolelt realt?
Kas sa ei tule siia enam
kunagi tagasi sealt?
Sõnade helisev kaja
jäädavalt vaikis su suult.
Härmatist alla veel sajab
kalmistu lehetult puult.
Keegi ei kohenda süsi,
leegile halge ei sea.
Miks enam ema ei küsi:
"Kas on sul halb siin või hea"?
Vastused vaikivad kivis,
tuul aina keerutab lund.
Haudade hääletus rivis,
puhkad sa igavest und.
Läksid siit viimase talve
viimasel lumisel teel.
Tasa nüüd sosistan palve,
sulle muemake veel.
Kannan su kalmule pärja
ma valgetest roosidest.
Suure ja pisaraist märja
tasuks su heade eest. | | Uno Sikemäe, ema, kiri, talv, roosid | | Lisas: ragged @ 2020-04-17 | Hinne: - |
| |
