| Nukralt vaikivad puud,
tummalt helgivad tähed.
Oma hääletul suul
aeg neil radadel läheb.
Tuule sahisev viis
kandis endaga mure,
meie hinge jäi siis
ja seal iial ei sure.
Laulu sõnatu keel
oli ootamas algust,
kuid ta päev oma teel
oleks vajanud valgust.
Seisab väikene haud
ääres kalmistu raja.
Vaikib laulmata laul,
elab siin tema kaja.
Oli ootus ka siis,
selles mööduvas ajas,
sõnu igatsev viis
enda juurde kord vajas.
Kui on tulnud mu päev,
siia rajale astu,
unevaikusest käed
mulle siruta vastu.
Kestab vaikuse tund
päikse helgi ja lumes.
Koos siin magame und
oma uneta unes. | | Uno Sikemäe, uni, kalmistu, haud, vaikuse tund, lumi, päike | | Lisas: ragged @ 2020-04-02 | Hinne: - |
| |
