| Vanal armsal karjarajal sammun taas.
Koiduvalges kastepisarad on maas.
Siin ei hüüa enam karjalapse suud,
kändudeks aeg muutis metsapuud.
Väike külaoja voolab kalda all,
valged pilved sinitaevas saatjaiks tal.
Puudub ainult laanes kaikuv karjakell,
see, mis kõlas minu nooruspäevadel.
On siis millestki mul ikka mõelda veel,
kiirelt möödus aeg ka sellel karjateel.
Taldu paitab õrnalt pehme murupind.
Kas siin miski püüab üllatada mind?
Kõrge kivi puhkab lagendiku peal,
tema kõrval kuused kõigutavad pead.
Kuni elupäevad kulusid mul muuks,
pajust karjakepp on kasvand suureks puuks.
Meenub karjalapse kaunis suvepäev,
ennast kivirinnal kuningaks ma säen.
Kari luhas rahulikult rohtu sööb,
lammas talledega taamal tantsu lööb.
Kõik mu sõbrad kuhugile läinud sealt,
mälestustemärgid kustund muru pealt.
Üle metsa kajab rähni tuttav trumm,
karjatänav aga püsib jäljetum.
Läbi kodumetsast, teele jõuan siit,
olin kuulnud selles linnulaulu viit.
Loojangusse hääbub lõhnav samblavaip,
minu lapsepõlve mälestuste paik. | | Uno Sikemäe, tali, karjarada, metsapuu, kastepisar, känd, külaoja, nooruspäevad, murupind, karjakepp, lammas, kodumets, samblavaip, lapsepõlv | | Lisas: ragged @ 2019-12-15 | Hinne: - |
| Seal, kus kodumetsa müha,
iga hääl on mulle püha.
Mõne häälitsuse kalli
veeretasin lumepalli.
Teise peitsin kaelasalli,
hangerinda, lumevalli.
Iga hääl siin vaikselt elab,
nähes mind, nii kaunilt kõlab.
Kuulan õhtust tuulehulgu,
vallapääsend vetesulgu,
see on kevad, meile ruttav,
tema tulek on nii tuttav.
Mõtlen mõnest häälekajast,
mööda läinud jõuluajast.
Laulvad väravad ja uksed
on me kaunid kojukutsed. | | Uno Sikemäe, kodumets, lumepall, tuulehõng, kevad, jõuluaeg, jõulud | | Lisas: ragged @ 2015-12-24 | Hinne: - |
| |
