| Kord oli koht mu sõnal kodumajas,
käis minu hääl ka loodusesega koos.
Mu lauldud laul siis laanest vastu kajas
ja metsad kohisesid tuulehoos.
Õrn ritsikute viiul luhas kaikus,
siit päeva teele saatis linnukeel.
Vaid mõne viivu kestis öine vaikus,
kui loodus virgus koidutule eel.
See esimene heli metsa süles
ka teised lauljad latva rivistas.
Kõik laululinnud ärkasid siis üles,
mets ümberringi aina vidistas.
Veel üle luha laotus udulina,
õrn haavaoks jõe kohal vabises.
Jäi pilvevarju ergas taevasina,
sealt vihmapiisku maale krabises.
Öö vaikne tuulesahin kõrvu paitas
ja oma laulu laulis vaskitamm.
Vee kaunis hääl siin unistada aitas,
kui äratas mind jälle võõras samm.
Head sõpra tundsin häälest kinnipüütust,
ei olnud ohust hoitava signaal.
Koos kannatada tuli sääsetüütust,
kui vikat heina niitis heinamaal.
Erk muusika mu meeli muuta suutis,
mind rõõmsaks tegi laululinnu lend.
Vee vool mu elulaeva suunda muutis,
vaid hetkeks seal ma unustasin end.
Veel kahe käega haaran paadimõlast,
seejärel koske kaob mu appihüüd
Jääb inimese hellast häälekõlast
üks mälestuste kaja alles nüüd. | | Uno Sikemäe, kodumaja, tuulehoog, laululinnud, vihmapiis, sääsetüütus, heinamaa, appihüüd | | Lisas: ragged @ 2019-12-15 | Hinne: - |
| Kevadised lilled,
Roheline heinamaa.
Päike sillerdamas ,
Mets on kohisemas.
Värske õhk ja kerge tuul,
Kevad taas on käes.
Lapsed lõbutsema peavad,
Seda kõik nad kindlalt teavad. | | lilled, heinamaa, lapsed | | Lisas: katy556 @ 2015-08-10 | Hinne: 5 |
| |
