| Kord avastasin elu naerulätte,
see oli sinu lapsemeeelne hing.
Ma oleks võinud surra õnne kätte,
kui sa ei oleks maha jätnud mind.
Siit rõõmu poole painutades huuli,
hea tuju väljus silmasära seest.
Meid koduõuel tihti naermas kuuldi
ja naerdud sai seal kogu südamest.
Kui otsiksin need naerud veelkord üles,
mis tookord kaduma jäid külateel.
Sa toomepuu all istudes mu süles,
jäid vaikseks viimse lahkumise eel.
Koos tulime sealt koju paljajalu,
meil ühti muret polnud südames.
Mu hinges hiljem peatus võõras valu,
naer külateele maha ununes.
Aeg möödaläinust unistama sundis,
suur sõprus hingest kaduda ei saa.
Sind elu naeratusest ära tundis
ja saatus lubas meil veel kohtuda.
See oli meie käidud rada randa,
meis üles leiti mälestuste seast
ja sellest, mis sai raamatusse kanda,
naer vastu vaatamas on kirjareast.
Aeg liiga palju meie elu muutis
lill õieilu tagasi ei saa,
kuid süda saladusi hoida suutis
jäi meie õnneaega ootama. | | Uno Sikemäe, lapsemeel, õnn, rõõm, külatee, toomepuu, naeratus, õnneaeg | | Lisas: ragged @ 2019-12-15 | Hinne: - |
| |
