|
 |
Värsked luuletused |
 |
| |
|
|
| Nii vaikse kodoküla talo,
kui undse Vooremäe pääl.
Teed kabelihe üle palo
lää lõunevahel lämmäl sääl.
Oh kuule: kerkokellä lüvväs,
see lööja om su oma lell!
Heng niikui taiva poole püvvas,
nii rasselt kaibap, ikep kell.
Om asja ilman imelise,
teed toda kävven mõtli ma:
sääl saatva kooljat peijelise,
siin jooksva latse lustiga!
Om asja ilman imelise,
nii jäi ma veelgi mõtlema:
sääl hauda kandva inemise,
siin mõteten veel astu ma!
Kõrd, talvel, kerkokellä löödi
ja lööja olli oma lell.
Mo emä aus sis joodi, söödi ---
see mälestüs om mulle hell.
Ma tulli, kui so vaene korjus
jo külman lautsin magasi.
Maa pääl kui lõpnu oll' so orjus,
so emäs võitsi tagasi.
Es kaiba enämb huule hätä
ja kadonu so tõbe lõhn.
Nii rahulik ja uhke nätä
so nägo olli kirstun kõhn.
Oh kuule: kerkokellä lüvväs,
see lööja om so oma lell!
Heng niikui taiva poole püvväs,
nii rasselt kaibap, ikep kell.
So käe oma ohtjit kaknu
ja sälgä tõstnu toobripuud.
So kässi lehmä, peni laknu,
so oma poig es anna suud.
Poig harva üle kodo läve
so manu jõudse kooli teelt.
Sis tuuli, pilvi perän käve,
es kuule ema lihtsat meelt.
Kui imelik: om armastanu
nii kavva, kavva emä arm.
Kui valulik: veäp havva manu
liig hilda elo saatus karm!
Kõrd, talvel, kerkokellä löödi
ja lööja olli oma lell.
Mo emä aus sis joodi, söödi ---
see mälestüs om mulle hell.
So havva päitsin orjavitsa
nüüt kate puu all häitsevä.
So poja tee om ollu kitsa,
vast laja küll na näitsevä.
Kas kõrd ka kerkokellä lüvväs? ---
ei löö vist enämb oma lell!
Kas kõrd mo aus ka juvvas, süvväs ---
oh kerkokell, oh kerkokell! | | Gustav Suits, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Tormi ees murduvad tammepuud:
kindlad on mehed aatele truud.
Välkugu teras ja raiugu raud:
mehi ei kohuta surm ega haud.
Kaartesse maha langegu hein:
mehed seisavad nii kui sein.
Seisavad. Tuld aga tuksatab rind:
suur on elu ja surma hind.
| | Gustav Suits, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Aeg antud elada, aeg antud nutta,
aeg antud pisaraid pühkida.
Aeg antud elada, aeg antud surra,
aeg musta mulla all magada.
Kuid mis on nooruse aeg?
Ei ole see paastuda, ei ole see paluda,
ei vaimu närides närtsida:
see aeg on õitseda, aeg õnne maitseda -
ja armsa kaela ümber hakata.
| | Gustav Suits, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Poeetökonoomia
Kui palju kallist aega mul
ja pulgapastat kulunud
on tihti riimi otsingul!
Ma olen tusast ulunud!
Mind päästis geniaalne plaan,
kuis hõlpsalt värsid riimi saan.
Kui silpe reas on liigne arv,
ma lihtsalt mõnda sõna lüh.;
see väike ohv. on vahel tarv. -
ning võidu kõrv. on kaot. küll tüh.
Mu meetodiga üpris rah.
on kõik, kes mõist., et aeg on rah.
Ja kui veel iris. mõni kriit.,
on see küll lausa pururum.;
ma olen leidnud tunn. ja kiit.,
ei kade laim mul rõõmu tum.
Noil arvustajail, palun vab.,
on mõtteviis ja maitse lab.!
Sest uuend. hea on igas suht.,
mu stiili see ei suuda rikk.,
ja silbiohtrus, tuntud nuht.,
on vaev. meil luuletajaid ikk.;
mispärast peaks me lühend. pelg.,
kui see ei häiri mõtte selg.?
Poeedid, ma ei pane pah.,
kui mõni otsust. võtta õpp.
ning, olgu tülinaks mistah.
banaalne lohis. sõnalõpp,
ta selle ära lõikab julg.,
et sujuv oleks värsi kulg.
Ma kujutlen, kuis eelmis. saj.,
kui ilmusid Lyd. Koid., Jak. Tamm,
J. Berg., Juh. Liiv, neil luuletaj.
mu värsse nähes suud jääks amm.!
Ent olla võiks eep. luule tipp
me Lauluisalt - Kalevip.!
Kuid meil on küll veel luulehiig.,
kes kopit. vorme võivad rünn.:
Vlad. Beek., Val. Vill., Lil. Prom., Ar. Siig
ning Mina, uue stiili sünn.,
ja kui ka noored vedu võt.,
siis on mu jampsil tõsist mõt.!
Harry Grahami Poetical Economy eeskujul ja innustusel, 10. juulil 1994
Esimene veduvõtt - vastus üleskutsele
Mu vennas Har., ma olen vaim.,
Su uuend. on ju imehea!
Eit. kriit. siin oleks tühi laim,
nii mõist. küll iga harit. pea.
Ma proov. sed. kohe prakt. kasut.,
kui Sulle täna vast. kirjut.
Ma pole mingi luuletaj.,
mu keel on kid., mu sulg on nõd.
Sin. Pegas. siruul., nii lai,
ent ravis nüüd mu mõtte põd.
Sind tän., et ärgit. minu meelt
ja terit. sulge, mõt. ja keelt!
Ma arv., uus koolkond Grah. ja Raj.
on luulekunstis suur saavut.;
sed. õpp. peaks iga kirjutaj.,
see ait. poeediks saada rutt.
Lood., et Su teenet väär. hinnat.
ja Sulle aast. kult.-preem. määrat.
13. juulil 1994 Salme
| | Harald Rajamets | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Erootiline võim on antud õnnetulle
õdangul rusika ta tõstab tõukab tulle
poolkuu Laulma ta ümber valjuvad siis raalid
peakohal tal kui hulle täppe tiirleb kulle
Sõnul mida ta poetab suust on pehmed sarved
keeb veres tõuseb ajju üles jutumulle
Kes teda armastavad pimedaks neil silme
ees lööb ja numbreil nende täos on palju nulle
Tunneliks nullid nihkuvad üksteise ette
õnn kaasa sosin õhkub uidab valgeid pulle
Vaikselt nad ummistavad tunneli kas näed mind
üks sahin kostab vaid ja kriiksub aerutulle | | Ilmar Laaban, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ning äkki seisad sa alasti minu ees
ema
Ma põrutan
jalaga vastu põrandat
väga kõvasti
Raginal
hakkab ahel liikuma
aeg veel enam kui aeg ise
Sa heidad mulle viimase pilgu
Kauss trükimustaga minu ees
ma niisutan oma sõrmeotsi
nuusutan neid
Aknast mu kukla taga
hakkab nõrguma aoeelset lima
Ma karjatan | | Ilmar Laaban, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ma olen kanatiib mille on kulland raju
ma olen jäämäe öökuub ning köietantsija nutt
ma olen automootor mis õgib sipelgaid
ma olen must lipp ahvi peos
Ma olen kogelev vanker linnutee kraavis
ma olen sülekoer-käsigranaat
ma olen Peipsist õhumullina tõusnud kell
mille osuteiks on haug ja pussiga jälitav tint
Ma olen leinava ema rõve tants
ma olen kevade viiludekssaetud käepide
mul on võltshabe külmast aurust, ma olen
välgus peegelduv koi, ma olen...
Kesköö haarab taskust lumise revolvri
mere kohal tiirleb peeretavaid päikesi
ma olen suur segadus rongkäigus
ma olen nõgi ma olen voorus ma olen tuul
Ma olen tigude müstiline selgroog | | Ilmar Laaban, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Üks katusetõrvaja Tõrvas
baaridaamide kübaraid tõrvas;
kui viimaks piisk tõrva
läks ühele kõrva,
baariletiga see tema mõrvas.
Üks talueit Vana-Kuustes
kandis hauduvat kana juustes.
Kui munast ilmus tibu,
oli eidest saand libu
pudsajatega juuksetuustes.
Üks mees oli roninud Munamäele
ja viskas säält munaga punaväele;
kires nagu kukk
tabat politruk,
kui rebust sai hari ta munapääle.
Üks mõttetark tipul Ebavere
lõi oma mõtetes ebamere.
Koljuluud järgi andsid -
ja vood peagi kandsid
Kellaverele tema ebakere. | | Ilmar Laaban, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Purjus pea ei tea juuste kainuse valu eales
ooberilt pudelisse asuuri ei palu eales
Kontidest tüdis koer põgenes paunaga seljas
otsib aga ei leia umbluude salu eales
Neela täringuid lämbu ärka ja neela jälle
ehk ei mängi nii tondid maha su talu eales
Laps pani mõrra lättesse haitus sõnatult õhku
läte umbub ei keegi too välja kalu eales
Lõbus on leinakask tüvi täis sõrmejälgi
mida aiman seda teada ei talu eales
| | Ilmar Laaban, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Olla pikem kui elu olla siruli raudahel
aja logiseval sohval, jalad üle ühe serva
jalad sündimatuses embrüo ümisev laulu
nabaväät lipunööriks tuvide hämarale
kalasoomusest lipule, pea üle teise serva
pea surematuses koidu nõrk oopium
ruumi hääletu torm sammastik laubal
Naerda öö üle naerda päeva üle
peos korstnatest malendid silm jõe põhjas
jalg metamorfooside trepil, kuule tungib
läbi kalendrilehtede naerda suve üle
naerda talve üle puil on kiskjate üdi
vulkaan sülgab jääd, lapse armutud silmad
isa luine nina ema pilvitet suu
Olla pikem kui elu olla lühem kui elu
jälitetu ei jõua järele jälitajale
vangla lendavas labürindis
sündida enne surma sündida pärast surma
leekivad sõrmed ripsmeteks
| | Ilmar Laaban, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| | | | | |
