|
 |
Värsked luuletused |
 |
| |
|
|
| Tea nüüd! Ja mine siiski püstipäi
ka siis, kui ükski teine seda teed ei käi.
Et enam sa ei usu sõnajala õit,
võib-olla on su kõige suurem võit.
Sa oled küllalt kaua üles ronind mäest,
nüüd hoopis kerge minna, kui sa viskad käest
kõik, mis sa kogusid, et sellest saaks su telk.
Ja kuigi silmale on valus mõõga helk,
mis pimestab --- ta valgus sinu sisse jäi.
Sul pole enam vaja minna, ainult käi.
Või siiski, Sisyfos, sul kahju tühjast tööst?
Need päevad otsas on. Nüüd tunne rõõmu ööst.
Nüüd pole enam päikest, ainult muutlik kuu.
Kuid tea --- ja sõnajalg on ükskord olnud puu. | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Sõnajalgu aknale jääkristallidest
suletud aknale
pitseriks pannud öö.
Otsekui valged tardunud tiivad,
kadunud linnu külmanud vari.
Ähmane valgus kaugelt planeedilt
põrkab tagasi tinasest peeglist
miljoni aasta pärast.
Aeg tõmbub keerdu kui söestunud paber,
madu salvab iseenda saba.
Hermeetiliselt suletud ruumi saladust
ei lahenda Gideon Fell. | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Arguse silmad on valvel
päeval ja ööd.
Arguse pilv on terav
kui liblikapüüdja nõel,
näeb liiga palju ja liiga vähe,
näeb sellest läbi, mis lähedal,
ja ei julge kaugele vaadata.
Arguse silmad on pärani
hirmul ---
et keegi ei võtaks ta käest,
mida tal ei ole. | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ainult Maarjamaal maarja-sõnajalg,
neitsi jahe lehvik,
mille ta jaaniöö kastest rõske
surub vastu põske.
Varemeist mööda, rinnakust alla,
vanade puude all
mürgise juurega magusas maas
Dryopteris filix mas.
Pahklikust tüvest piilub drüaad,
ööl on üheksa poega.
Üheksa lillega padja all näed,
et üksi jääd.
Maarja, millal sa käisid me maal
ja paitasid sõnajalga?
Millal sa andsid talle oma nime?
Lase sündida ime! | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Kuidas võib õis, puhkenud elavast oksast,
toidetud mullast ja veest, õhu ja päikese poeg,
tule ja südame värvi, elu side eluga,
tarduda kiviseks linnuseks?
Kuidas võib laul, ilma et kordagi vaikiks,
kaotada viisi ja sõnad, hanguda tähtede reaks?
Kuidas tantsivad jalad kaovad sammude kajaks
kummaliselt murtud rütmiga?
Oli kunagi keegi,
kes tundis metamorfooside saladust.
Temast sai pagulane.
Homme astume laeva ja sõidame teise randa,
mitte et võimatut püüda --- meri ja müürid on üks.
Pageda sellest, mis olnud, asjatuks kuulutas tarkus.
Isegi rumalus teab, et tulevik jääb. | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Mängivad pillid, kuu on vees,
siin on sadam, meremees.
Laev on sadamas terve öö,
laud on kaetud --- võta ja söö!
Viin on klaasis, käsi on soe,
homme ja ülehomme ei loe.
Tule ja tantsi, põrand on kuum,
aeg on lühike, lõpmatu ruum.
Lõpmatu meri. Siin on saar,
alati kaotanu võidukaar.
Tiivad saarte vahele sild,
iga täht on päikese kild.
Kildudest kokku mosaiik,
kuigi su võit on ainult viik.
Kuu on kõrgel, kaugel on kants,
neeme tipuni jätkub tants.
Neeme tipul on murdunud aer.
Naera, Odysseus, elu on naer!
Lõpuks, meremees, siin on maa,
siin on sadam ja Nausikaa. | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.
See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.
Kõigi teede pikkus ajas on võrdne. | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Meie juured ei ole lapsepõlves,
kodumullas ja maakamaras,
murukoplis,
kus aabitsalapsed mängivad.
Meie juured on igas paigas,
kust me kunagi mööda käinud.
Nii me kasvame virnrohu kombel
kinni hakates siit ja sealt.
Ja need lõputa keerlevad teed
ja need kauguses sinavad metsad,
unistuste mägedest rääkimata,
võõrad paigad ja võõrad nimed
saavad omaks ja uuesti võõraks.
Ei nad päriselt kao.
Äkki haljendab ränduri kepp
ning kasvatab juuri ja õisi. | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ei, meie ei tule kunagi tagasi siia randa.
Laps, kes ehitas lautri kirjudest kividest
ja palja käsi püüdis ogarulle,
on ammugi surnud,
ammu ja aegamööda.
Ja see rand, mis kord oli noor
ning lõhnas esimest korda,
kevade rand oodates suve laineid,
pehmed linnupesad jahedail kividel,
võrgud, mis helkisid särjesapist,
esimene vesikaare tuul
üle lõpmatu lageda maa --
see rand on vana ja hall,
isegi kivid on surnud.
Ei, meie ei tule kunagi tagasi siia randa.
Aga nii kaua kui hingab meri,
sünnivad alati uued rannad. | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Mis on mõisa metsa taga,
tagumise talu taga,
veski valge tiiva taga,
suure silla selja taga?
Kes seal laulab laane taga,
mängib pilli mäe taga,
huikab udumetsa taga,
haugub aru otsa taga?
Mis tõuseb maast mügerik,
tapuaiast täpiline,
pinu tagant pikad kõrvad,
habemik ahjuvaremest?
Kes tuleb soost sarviline,
järve tagant järguline,
kadarikust kandiline,
kivi tagant krabaja? | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| | | | | |
