|
 |
Värsked luuletused |
 |
| |
|
|
| Ma ütlen: armastus. See pole vale.
Kui tahad kuulda, tule lähemale.
Kui tahad tunda, tule päris ligi.
Kuid rohkem ma ei ütle ometigi.
Ma ütlen: armastus. Ja kõik on öeldud.
Mis? Ma ei kuule hästi, mis sa küsid.
Jah, kõik võib olla. Jah. Võib-olla möödub.
Kuid imelik, et ta nii kaua püsib. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Päevapildid (1978) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| sügaval maa all elavad
linnud
mullased linnud
kui nad puhtaks pesta
lööb särama
rukkilille karva sulestik
need linnud on
põdrapõrnikpääsukesed
ja sügavsinised muttkotkad
nende lindudega mängib
eestlane indiaanlast
ja indiaanlane eestlast
need linnud lubavad vaid
põlisrahvastel
oma siniseid sulgi näppida
meie eestlased ja indiaanlased tuleme
kolmevärviliste koerte
ja maa-aluste lindude maalt
aga kuhu me läheme
Looming 2002, nr 4
| | Andres Ehin, eesti autorid, tuntud autorid, Päikesepillaja | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Läbi elektriliste tikksirgete tänavate
kõnnib vaikne maag.
Lõokesed laulavad ta habemes.
Läbi rahvamurru,
üle kirju asfaldi
kõnnib vaikne, väga vaikne maag.
Ta habemes laulavad lõokesed
ja kasvavad sinililled.
Hüljates tapetud öid,
mööda kahisevaid päevi,
üle kuminate,
üle autokatuste,
mööda vitriine,
üle kantseleilaudade,
mis on kaetud kirjutusmasinate vaibaga,
kõnnib ülivaikne maag.
Ta habe on roheline aas,
kus mäletseb rammusaid veiseid.
Ta habe on rukkipõld,
kus kõrred kõiguvad tuules.
Hämariku eel,
koidu ajal,
lükates nagu mantlihõlmu laiali
suurte majade pikki varje,
kõnnib too
nõnda rahulik maag.
Ja näe,
ta vaatab kaabakale suhu
ning kohe kasvavad selle suust nartsissid.
Ta silitab selga kõveral joomaril
ning too kõrgub üle linna
kui mastimänd.
Taskus tuul,
valge pilv
ja koidutäht,
kõnnib
mööda linna
vaikne maag.
| | Andres Ehin, eesti autorid, tuntud autorid, Päikesepillaja | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| ÖÖsel nägin und ja unes meenus mulle miski.
Aastate eest ühel kevadel olin metsas.
Seal sattusin lagendikule, mille äärtes kasvasid imeilusad ülased.
Kui ma neid silmitsesin, märkasin, et üks neist vastab mu pilgule.
Ta silmad olid täis ilmset poolehoidu, sellist, mida pilk võib väljendada
paremini kui sõna.
Lootus ja argus heitlesid ta laugude all.
Vastastikune meeldimus täitis meid mõlemaid imeliku hirmuga.
Meie tumm vestlus kestis päikese loojanguni.
Ma ei julgenud talle ligineda, kartes tallata teisi õisi.
Ma ei tihanud teda puudutada, sest kartsin, et võib murduda ta pilk.
Ah, kuidas tahtnuksin olla lill ja kasvada ta kõrval!
Võib-olla soovinuks temagi olla inimene ja tunda inimihade valulist
veetlust.
Õhtuni lebasin liikumatult, juhm õnnest.
Siis saabus pimedus ja kattis kõik oma vaibaga.
Lahkusin lillest ja ta suri mu mälus.
Öösel nägin und.
Unes sündis ta uuesti.
Ta vaatas mind vaikides.
Tal olid mu enese silmad.
Unenägu ütles, et ülane õitseb veel.
Käin metsas igal kevadisel jõudepäeval.
Otsin lagendikku ja lille.
Tahan kaasa võtta oma armastatut.
Otsin hoolega, süda täis painajalikku pinget.
Ma ei leia oma lemmikut enam kusagilt.
Olen ta kaotanud ja kaotan vist varsti ka lootuse.
Oh, et ma poleks teda tookord kohanud!
Oh, et see unenägu oleks mind säästnud!
Igakordsel siirdumisel metsa tundub mulle siiski, nagu oleks too ammune
kevad ikka alles ees.
| | Artur Alliksaar, eesti autorid, tuntud autorid, Päikesepillaja | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Saad korra rüübata,
kui algab lahtumine.
Käest
puruks kukub
kilgendav kristall.
Saad vaevalt süttida,
kui algab jahtumine,
ja uhmjat udu
ujub pahinal.
Hing kaugust kirgab veel,
kui algab ahtumine
ja piksed pimenevad
kahinal.
See, mis meid ligindab,
on lahkumine.
Öö.
Uni.
Õli vaikib tahi all.
Et elujõud on
ulmamahtumine,
ei enam
meelde tulegi vist tal...
| | Artur Alliksaar, eesti autorid, tuntud autorid, Päikesepillaja | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Sa oled mägi, mina veerev lumi.
Sa oled laulev naine, mina vaht.
Sa oled valvamine, mina uni.
Ma olen leek ja sina toitev taht.
Tark vaikus oled, mina kõmav kõne.
Hell luule oled, mina jõhker tuul.
Aeg-ajalt tulen ma ja haaran mõne
neist viljadest, mis küpsenud su puul.
Sa tead, mis loomulik on, ja ei kaeba.
Sa oled tiib ja mina olen lend.
sel lakkamatul sööstul läbi taeva
me sulgi tähtedeks on pudenend.
Kes sind on näinud, see on palju näinud.
Vist oleks õigem öelda --- näinud kõik.
Kes sinus käinud, on nii kaugel käinud,
kui inimmõte üldse käia võib.
Sa oled jõgi, mina olen kaldad.
Sa sigined ürgelamuste soost.
Kui saabub hetk, mil seisma jääda maldad,
pean mina kohe varisema koost.
Sa oled ese, mina sinu vari.
Ma olen vaev ja sina oled troost.
Sind ahistan ma, oma kaitsjatari.
...kaks sõna hääbumatust muinasloost...
| | Artur Alliksaar, eesti autorid, tuntud autorid, Päikesepillaja | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| 1.
Ütle, kas süda ei ole siis meri,
täis tunnete uppuvaid laevu;
kas ei ole ta põld, kuhu rõõmude teri
külvame, lõigates vaevu?
Tärkas lilli seal, kuhu su pisaraid nõrgus.
Tuul julgustav juukseid sul silus.
Kaardub öö kohal tähtede helendav kõrgus.
Elada siiski on ilus!
2.
Su südame sädemesammast
ligipääsmatul saarel
nägin otsekui nälgiva murdja hammast
all tõtakalt tühjuva taevakaare.
Kuidas ma sattusin randa,
isegi enam ei taipa.
Lained võinuksid kanda
praegu mu laipa...
Sosinal vestlevaid kive
kohtan kesk juurdlevat rohtu.
Õhtust, mis vihaselt pime,
kõiksugu ohtusid johtub.
Aga sinuveetluses keedes
heidan eemale hirmu ja halina.
Kõige raskema rahutuist teedest
tahan minekuks valida.
3.
Näen kalureid mereseljal.
Neid on seal küll tuhandeid koos,
kuid ainult ehk kolmel või neljal
on lootsikus tilluke noos.
Mis ande võib tühjuselt loota?
Läbi ei paista voog.
Hooga nad tõmbavad noota,
kuid jääb maitsmata kalaroog.
4.
Me oleme trobikond linde,
mis moodustab ühise rinde.
Ei roomajad aima, kui kena
on lennelda parvedena.
On tugev me tiibade tuhin.
Laul kihutab ees ja meid juhib.
Ei roomajad hooma, kui kena
on tiirelda vabadena.
Ei tunne me hirmu, ei häbi
ka taevastest tungides läbi.
Kust roomajad teaksid, kui kena
on tõusta meil uljatena!
Me punume põnevaid pesi
ja nendime tasakesi:
"Ei roomajad adu, kui kenad
on linnud, kel hinges on kevad."
| | Artur Alliksaar, eesti autorid, tuntud autorid, Päikesepillaja | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Sinu andides,
kirerangides,
mõttetangides,
vaevlevais,
kaevlevais,
aimlevais,
raevlevais vangides
elab edasi vabaduse ideaal.
Olid ikka,
oled ikka,
jätkud ikka
igal ajastul ja maal.
Sügaval su sülelohus
malbub iga ülekohus.
Oled avaraim ja ahvatlevaim pidusaal.
Oled tulihänna raksuv rünnak,
suuri varandusi varjav seek,
kihutab mu kihku sinu kämmal,
mis on loitev loits ja libaleek.
Vahel arvan, et ma sain su kätte
ja võin lõpuks täita hingekruusi,
kuid sa ühe mürgitad mu lätted,
et ma avastama peaksin uusi.
Ikka murrad sa just siis mu lille,
kui ta hakkab maitsma puhkerõõmu,
ja ma värisedes kummargille
vajun vastu sinu uhket lõõmu,
mis on ühteaegu tee ja teetus,
kramplik keeldumus ja sundiv kutse.
Olen sinust nõnda võimsaks neetud,
et mus eluks saab su tappev tukse.
| | Artur Alliksaar, eesti autorid, tuntud autorid, Päikesepillaja | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Mõnikord kujutelm endaga viib su
läbi maailma, mis magab.
Mäletan, igatsus ringutas tiibu
mu tolmunud künnise taga.
Kuidas mind kutsus ta lummurinime
hukutav imepära!
Ma seisan ses elus kui pärli ees pime
ja ometi naudin ta sära.
Mäletan, heledas hommikupuhtes
tõusin kui pakatav rohi,
aldina valu ja valguse suhtes,
rõõmus, et tajuda tohin
kõike, mis tundeile tarmukust annab:
kevadepuhanguid noori,
mängurikirge, mis õlgadel kannab
sõnatu kurbuse loori,
pahe ja vooruse võitlusenimbust
rahutuil otsisklusretkil,
joobumust, võimsalt mis meeltesse imbus
eneseületushetkil.
Magusalt läbi mu loomuse põikus
üksolek mulla ja tõega,
milles peab sobima võluga võikus
lihtsalt kui lihase õega.
Kirjas on öeldud, et armastus käitub
sageli veidralt kui varas:
siseneb vargsi ja võitjana läitub
südames andumisaras.
Võrdsetes annustes õndsust ja valu
küpseb ta mürgiseis tarjus.
Kes neist on maitsnud, see nõrkevijalu
käib oma suuruse varjus.
Mustade merede metsikuil rannul
maastik on ohtlik ja teetu;
sääl oma pühima unelma kannul
hulgun kui jumalast neetu.
Ah, et ma laulan ja keegi ei kuule
mu hõõguvaid helitiraade.
Nad lendavad tagasi väsinud suule,
nõutuse nukrusest saadet.
Kasutult kaovad kui unenäopaines
parimad päevad ja püüded.
Pilvini paisuvas jäikuselaines
lämbuvad uppuja hüüded.
Ag, et ma pihin ja kellegi juures
ei ole mu avalust vaja.
Hüljatult ebalen sünguses suures
vaikima manatud ajas.
Meeletud tähed mu ulmaderiigist
purskuvad-kustuvad aeva.
Ah, miks küll ilusaim laulude liigist
peab lauldama hukkuval laeval...
Ah, miks küll ilusaim lilledest tärkab
pimedas kuristikus,
ja miks nii hilja, nii hilja meis ärkab
me südame õnnetu rikkus.
Kannatus, laulude taevasse kõrguv,
see on mu valvusetähis,
majakas, tõotust ja lohutust nõrguv,
võrratu lootuse lähis.
Teadvus end ahtasse teokarpi suleb,
hing ent on virge ja vaba,
just nagu taipaks ta seda, mis tuleb
talve ja hangede taga.
| | Artur Alliksaar, eesti autorid, tuntud autorid, Päikesepillaja | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Taas taganeb sind lämmatanud valu
ja lagunevaks lummuseks saab vaid.
Ei enam karda õudset surmasalu,
ta musti ohte kurikavalaid.
Mis kalliks pidasid, läks jooksujalu,
kuid hüljatultki armastada said.
Sa katsumuste koledusi talud
niikaua, kui sus virgub unelmaid.
Tean, midagi maailmas pole kaduv,
kõik naaseb kaudu kummalisi radu,
surm ainult olemisest teise retk.
Nii läbib inimhingki rännu pikkust
ja imades säält jumalikku rikkust
ta täiuslikumaks saab iga hetk.
| | Artur Alliksaar, eesti autorid, tuntud autorid, Päikesepillaja | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| | | | | |
