|
 |
Värsked luuletused |
 |
| |
|
|
| Öö tulles ühel lapsel hakkab kõhe.
Ta on nii ihuüksi suures majas.
Ja nagu temas, minuski on lõhe.
See hääl!...
Kui võikalt vastu kajas.
Öö tulles maailm avardub meil kahel.
On selles hirm, on vabadus ja mäss.
Ma tuigun teadmise ja teadmatuse vahel.
Ja temal uinuda on antud käsk.
Ma vaarun endas.
Vaarun oma ajas.
Mis on see, millest mõtlen kogu aeg?
Üks laps on ihuüksi suures majas.
Ja und ei tule.
Liiga kõrged laed. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Ööpildid (1980) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ma arvasin end armastavat juba ammu.
Ka siis, kui kõnelesin läbi lillede.
Nüüd olen astund jälle ühe pika sammu.
Eks ikka lähemale. Aga millele?
Kõik vaatavad mind. Mina, muuseas, vaatan vastu.
Ei ole mõistmist, ei ka mõistatust.
Ma tean, et kusagil on koerad lahti lastud.
Ma ootan pauku, aimamata, kust.
Ahjaa... see armastus. Ta kummalisi helke
mu ärkvelolekusse ära segab und.
Mu tuba ajuti on tulvil valgeid nelke.
Mu akna taga langeb lõppematult lund. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Päevapildid (1978) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Hoia elust kinni hammastega.
Nuta, naera, kisenda kui peab.
Olen sinu kõrval. Kuid ei sega.
Kumbki teisest liiga vähe teab.
Igaüks on ihuüksi sõjas.
Kelle vastu? Enda. Kelle poolt?
Üheaegselt kumbki oma majas
külaliste ootel klopib koort.
Arva, kas neid tuleb? Pole tähtis,
nagu pole tähtis vahukoor.
Rõdult näeme öösel samu tähti.
Ikka nähakse, kui oled noor.
Kui sa kukud, minul pole valus.
Lihtsalt miski tühjemaks jääb seest.
Unes nutan, kuigi pole alust,
sinu nagu iseenda eest. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Päevapildid (1978) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Temast maha jäänud jälgi loevad,
kel juhtub olema seesama tee.
Ja mõned pilavad ja mõned poevad.
See puutub teda, teiseks küll ei tee.
Ta jätkab ikka oma jäljerada.
Liig tujukas, et olla Lemmik Loom.
Ja kuigi teda püüti kodustada,
jääb talle lõpuni ta kassiiseloom. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Päevapildid (1978) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ma ootasin sind sellel külmal päeval.
Ma tean, et sa ei teadnud. Nüüd siis tea:
ma ootasin sind. Sellel külmal päeval.
Ei, vabandama tõesti sa ei pea.
Kõik otsustati väljaspool meid endid.
Ma ootasin, sest mina tahtsin nii.
Kõik otsustati. Väljaspool meid endid
ma teadsin, sa ei tule nagunii.
Ei, ära ütle, et sa oleks tulnud,
kui oleksid vaid teadnud, võinud vaid.
Ei, ära ütle, et sa oleks tulnud.
Ma vihkan valesid. Ka ilusaid. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Päevapildid (1978) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Siin ta otsib, siin ta leiab rahu.
Siin ta räägib. Kuigi üksinda.
Räägib ainult enesest. Ning ei mahu
talle pähe, et võiks teistest ka.
Ta ei talu valu. Valulävi
pole seks, et kõrgust karata.
Vale, valehäbi ja ka häbi
temas puuduvad. Mis parata.
Siin ta käib ja krimpsus õunu pureb
tuhvleis jalgu järel vedades.
Tal on taskus murdumatu mure.
Kuid ei kõnelda sest kevades. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Päevapildid (1978) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Nüüd, kus sa tead juba elust
vähemalt veerandit,
vaevalt et enese valust
enam teed erandit.
Võtmata, andmata võlgu
sügaval elutsed.
Võidad, siis kehitad õlgu.
Kaotad, siis tegutsed.
Taevani enam ei hõiska
rõõmud sus häbitud.
Hinnata oskad. Ja mõista.
Kuid üksnes läbitut. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Päevapildid (1978) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| kuskil kellade kõlade murdudes
läbi lumede sulgpehme saju
läbi unede tumeneb kurbuse
hämar teadvusetagune taju
miski puudu jääb puudu jääb alati
vaateakendel portselanpoosid
kelle kurbus küll kelladeks valati
kelle külmusest jäätusid roosid
roosid lumiste akende ruutudes
läbi õhtute sulgpehme saju
miski puudu jääb teineteist puutudes
läbi teadvusetaguse taju | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Päevapildid (1978) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| | | | | |
