|
 |
Värsked luuletused |
 |
| |
|
|
| Maasikatest vaarikatest
keediseid teeb tädi Juuli
ühtelugu vaaritades
moosivahust võru huulil.
Mee-ja marjalõhna õhkub
tädi Juuli kirjust kleidist.
Miks ta tõsines kui õhtul
puu alt puraviku leidis?
Mitu tundi mõtlik oli
lausus silmitsedes kaugust:
"Täna öösel ära kolin,
homme saabub onu August." | | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ma olen meri. Sa oled maa.
Sind üha ja üha ligemalt
näha tahan. Sestap ma tulen
ja tulen su juurde pidevalt.
Tulen rulludes, tulen hulludes.
Kordun ja kordun ja kordun.
Siin sinu ees mu viimne piir,
Mu tara ja tõke ja kordon.
Ma olen meri. Sa oled maa.
Me vahel on rannajoon.
Me kehad iial kokku ei saa
ja koonu vastas on koon. | | Aleksander Suuman, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Juku,
mis hanest saab?
Rasva.
Mis veel?
Ei vasta.
Aga hanepraad?
Oi jaa.
Mis sul öösel pea all oli?
Isa pintsak.
Aga isal?
Raamatud.
Kas patja polegi?
On küll, sulepadi.
No näed!
Mis hanest saab?
Rasva. | | Aleksander Suuman, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ei ole õige öelda, et inimesed
tulevad ja lähevad.
On inimesi,
kes tulevad
ja kunagi ei lähe.
Nad on sooja hommiku sarnased.
Nad tulevad
ja tulevad
ja tulek on lõpmatu liginemine.
On inimesi
kes lähevad
külmas ja rõskes õhtus.
Nad lähevad
ja lähevad
ja nende ümber
võbisevad varjud
ja minek on lõpmatu eemaldumine. | | Aleksander Suuman, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Kõik möödunu saab unenäoks.
See oli kaunis, kuni
sa läksid öeldes: Ma ei tea...
Nüüd oled ainult uni.
Ja meie öö, üks vaesemaid,
mis iial olnud kahel,
liig lühike, ja sellegi
mõõk püsis meie vahel.
Nii keeldud kaevul valvates
jäin januseks ja kaineks.
Su põse ainus puudutus
jääb üheksandaks laineks.
Su noorus, rikas soojusest,
mu poole hõõgus kargust,
ja ometi ei andeks saa
ma seda väikest vargust.
Kui lahkudes said unenäoks,
jäi karistus mu voodi.
Mu üksindus on sama suur
kui siis, kui maailm loodi. | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Restorani sildil istub kana,
keda maaler kukeks kavatses.
Haav on noor, kuid mälestus on vana, ---
siia tulla tihti tavatses.
Kahupäine klaverit taob:
Swing-it! Swing-it!
Ettekandja on kahjuks
halvasti mingit.
Linal paraku on ikka plekid,
aga kaste haruldaselt hõrk.
Siis veel olid leiva-, lihatšekid,
magustoidu ees veel olin nõrk.
Viiulist käsitöölisesell
mustlast palati pakub.
Kes küll ta juuksed ja näo
nii ühtlaselt läikima lakub?
Sinu käsi nagu ikka jahe,
kuid su hääles lausa priiskav soojus...
Aga äkki kasvas meie vahe,
ja ma tundsin, kuidas päike loojus.
J'attendrai...
Peatub kahvlite klõbin.
Sentimentaalsuse hüübes
iharusvõbin.
Ootan, ootan sind... Kui võidukindel,
nagu meri, mis kõik jõed joob.
Vaene, vaene sõdur külmal rindel,
keda igatsus siidnööri poob!
J'attendrai...
Hääl voolab kui magma.
Kui sügaval küll
võib olla see diafragma!
J'attendrai...
OH, SHUT UP! | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| All on tumeroheline, lainepehme voodi,
kõik on hõljuv, käes ja kaugel, unenäo moodi.
Sinna heita ühel õhtul päikesega koos,
eks see oleks kaunis nagu mõnes muistses loos.
Ja kui hommik paistab lainte varjukaarestikust,
siis sa sõidad üle minu välja saarestikust.
Sõidad avamerele ja oled noor ning puhas,
kui su palgelt soolavesi minu mõtted uhas. | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Clementine!
(Oh ma darling!)
Täna õhtul, kallid sõbrad,
relvavennad, kui üks mees
löögem kokku käed ja kannud,
unustagem kõik mis ees.
Esimesest klaasist saagu
vaikiv, vaikne mälestus.
Matkem maha kallid surnud.
lein ja hirm ja jälestus.
Teisest klaasist saagu soojus,
saagu hingelähedus,
kadugu kõik keelepaelad,
hääle roostekähedus.
Kolmandamast klaasist saagu
südamele väravad,
saagu valgus, milles jälle
kodurannad säravad.
Aga laul kui pooleks murdub ---
ingel mõõgaga on ees...
You are lost and gone forever.
Dradful sorry... | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Sing me a song of a lad that is gone,
say, could that lad be I?
Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen: ma läheksin veel,
muretu nooruk Arkaadia teel,
marssalikepike paunas.
Aga ma tean, et kaotasin käest
tee juba enam kui ammu,
ja et ma üksinda enese väest
leiaksin tee, mille kaotasin käest,
selleks ei ole mul rammu.
Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,
vesi ja kõledad kaljud.
Lahkunud viimne kui lootsikumees,
lahkunud lauldes, et vesi on ees,
nii nagu laulavad paljud.
Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,
vanduda ennast või saatust.
Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,
nõnda on elu... Sest teie ei tea,
ei tunne mu isamaatust. | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Nüüd lõhnab sadam kaugusest ja tõrvast,
kuldvikerkaari helgib õliseid.
Ma käin ja nagu mureleiva kõrvast
söön mälestusi lapsepõliseid
Neist enamik jääb kinni kurgulakke
kui odraokas. Jälle kasvab öö.
Ma kannan võõralt laevalt võõraid pakke
ja kordan: elumõtte annab töö!
Ei - andke andeks! - iga valge puri,
mis lahkub, nagu lahti lõikab end.
Ja iga päevaga ma olen enam kuri,
ja enam ori, vähem teeniv vend. | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| | | | | |
