| Nüüd lõhnab sadam kaugusest ja tõrvast,
kuldvikerkaari helgib õliseid.
Ma käin ja nagu mureleiva kõrvast
söön mälestusi lapsepõliseid
Neist enamik jääb kinni kurgulakke
kui odraokas. Jälle kasvab öö.
Ma kannan võõralt laevalt võõraid pakke
ja kordan: elumõtte annab töö!
Ei - andke andeks! - iga valge puri,
mis lahkub, nagu lahti lõikab end.
Ja iga päevaga ma olen enam kuri,
ja enam ori, vähem teeniv vend. | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| |