Imelised, pehmed, hallid,
ärarääkimata kallid
on su silmad sumedad.
Tantsib säde kullakarva
aga harva, üsna harva
peegeltähed tumedad.
Ikka mööda, pärivere,
üle noore avamere
põgeneb su siiras pilk.
Ja sa ise vist ei teagi,
et nii peagi, et nii peagi
aurab kõrbes vihmatilk. |
