| Nii vaikse kodoküla talo,
kui undse Vooremäe pääl.
Teed kabelihe üle palo
lää lõunevahel lämmäl sääl.
Oh kuule: kerkokellä lüvväs,
see lööja om su oma lell!
Heng niikui taiva poole püvvas,
nii rasselt kaibap, ikep kell.
Om asja ilman imelise,
teed toda kävven mõtli ma:
sääl saatva kooljat peijelise,
siin jooksva latse lustiga!
Om asja ilman imelise,
nii jäi ma veelgi mõtlema:
sääl hauda kandva inemise,
siin mõteten veel astu ma!
Kõrd, talvel, kerkokellä löödi
ja lööja olli oma lell.
Mo emä aus sis joodi, söödi ---
see mälestüs om mulle hell.
Ma tulli, kui so vaene korjus
jo külman lautsin magasi.
Maa pääl kui lõpnu oll' so orjus,
so emäs võitsi tagasi.
Es kaiba enämb huule hätä
ja kadonu so tõbe lõhn.
Nii rahulik ja uhke nätä
so nägo olli kirstun kõhn.
Oh kuule: kerkokellä lüvväs,
see lööja om so oma lell!
Heng niikui taiva poole püvväs,
nii rasselt kaibap, ikep kell.
So käe oma ohtjit kaknu
ja sälgä tõstnu toobripuud.
So kässi lehmä, peni laknu,
so oma poig es anna suud.
Poig harva üle kodo läve
so manu jõudse kooli teelt.
Sis tuuli, pilvi perän käve,
es kuule ema lihtsat meelt.
Kui imelik: om armastanu
nii kavva, kavva emä arm.
Kui valulik: veäp havva manu
liig hilda elo saatus karm!
Kõrd, talvel, kerkokellä löödi
ja lööja olli oma lell.
Mo emä aus sis joodi, söödi ---
see mälestüs om mulle hell.
So havva päitsin orjavitsa
nüüt kate puu all häitsevä.
So poja tee om ollu kitsa,
vast laja küll na näitsevä.
Kas kõrd ka kerkokellä lüvväs? ---
ei löö vist enämb oma lell!
Kas kõrd mo aus ka juvvas, süvväs ---
oh kerkokell, oh kerkokell! | | Gustav Suits, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Tormi ees murduvad tammepuud:
kindlad on mehed aatele truud.
Välkugu teras ja raiugu raud:
mehi ei kohuta surm ega haud.
Kaartesse maha langegu hein:
mehed seisavad nii kui sein.
Seisavad. Tuld aga tuksatab rind:
suur on elu ja surma hind.
| | Gustav Suits, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Aeg antud elada, aeg antud nutta,
aeg antud pisaraid pühkida.
Aeg antud elada, aeg antud surra,
aeg musta mulla all magada.
Kuid mis on nooruse aeg?
Ei ole see paastuda, ei ole see paluda,
ei vaimu närides närtsida:
see aeg on õitseda, aeg õnne maitseda -
ja armsa kaela ümber hakata.
| | Gustav Suits, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| |
