| Poeetökonoomia
Kui palju kallist aega mul
ja pulgapastat kulunud
on tihti riimi otsingul!
Ma olen tusast ulunud!
Mind päästis geniaalne plaan,
kuis hõlpsalt värsid riimi saan.
Kui silpe reas on liigne arv,
ma lihtsalt mõnda sõna lüh.;
see väike ohv. on vahel tarv. -
ning võidu kõrv. on kaot. küll tüh.
Mu meetodiga üpris rah.
on kõik, kes mõist., et aeg on rah.
Ja kui veel iris. mõni kriit.,
on see küll lausa pururum.;
ma olen leidnud tunn. ja kiit.,
ei kade laim mul rõõmu tum.
Noil arvustajail, palun vab.,
on mõtteviis ja maitse lab.!
Sest uuend. hea on igas suht.,
mu stiili see ei suuda rikk.,
ja silbiohtrus, tuntud nuht.,
on vaev. meil luuletajaid ikk.;
mispärast peaks me lühend. pelg.,
kui see ei häiri mõtte selg.?
Poeedid, ma ei pane pah.,
kui mõni otsust. võtta õpp.
ning, olgu tülinaks mistah.
banaalne lohis. sõnalõpp,
ta selle ära lõikab julg.,
et sujuv oleks värsi kulg.
Ma kujutlen, kuis eelmis. saj.,
kui ilmusid Lyd. Koid., Jak. Tamm,
J. Berg., Juh. Liiv, neil luuletaj.
mu värsse nähes suud jääks amm.!
Ent olla võiks eep. luule tipp
me Lauluisalt - Kalevip.!
Kuid meil on küll veel luulehiig.,
kes kopit. vorme võivad rünn.:
Vlad. Beek., Val. Vill., Lil. Prom., Ar. Siig
ning Mina, uue stiili sünn.,
ja kui ka noored vedu võt.,
siis on mu jampsil tõsist mõt.!
Harry Grahami Poetical Economy eeskujul ja innustusel, 10. juulil 1994
Esimene veduvõtt - vastus üleskutsele
Mu vennas Har., ma olen vaim.,
Su uuend. on ju imehea!
Eit. kriit. siin oleks tühi laim,
nii mõist. küll iga harit. pea.
Ma proov. sed. kohe prakt. kasut.,
kui Sulle täna vast. kirjut.
Ma pole mingi luuletaj.,
mu keel on kid., mu sulg on nõd.
Sin. Pegas. siruul., nii lai,
ent ravis nüüd mu mõtte põd.
Sind tän., et ärgit. minu meelt
ja terit. sulge, mõt. ja keelt!
Ma arv., uus koolkond Grah. ja Raj.
on luulekunstis suur saavut.;
sed. õpp. peaks iga kirjutaj.,
see ait. poeediks saada rutt.
Lood., et Su teenet väär. hinnat.
ja Sulle aast. kult.-preem. määrat.
13. juulil 1994 Salme
| | Harald Rajamets | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ma kukkusin maha ja mul oli paha
ja ümin jäi kinni mu hammaste taha.
End pikali leidsin kuid imestust peitsin
ja näo tegin ette, et puhkama heitsin.
Kuid miski mind rõhus ja mul oli kõhus
just selline tunne kui lendaksin õhus.
Ei saanud ma aru missugune maru
võis sedasi pikali paisata karu.
Kuid maas olin mina ja raskelt kui tina
üks tugitool pressis mu vana head nina
ja mul oli valus nii rinnus kui jalus
kuid rahulik karu kõik vaprasti talus. | | Harald Rajamets, karupoeg, kukkuma, karupoeg puhh, puhh | | Lisas: ragged @ 2012-01-18 | Hinne: - |
| |
