Aeg sügav meri on ning madal kallas.
Aeg iidne tuum ning ümardatud rüü.
Aeg kordub: oled ühest ulmast valla,
kui mõistust kotti ajab vastne müüt.
Su sekundeisse tungisid nad jälle,
ideede maagia ja biose elaan,
ja sääl, kus pleekuvad veel eilse jäljed,
on varitsemas vastne sõjaplaan.
Su eluhetki valitsesid alged,
on igas tõrus peidul võimas tamm.
Kuid inimvahekorrad endiselt on kalged
ja läbirääkimistes kõneleb metall.
Tean, ikka uuesti läeb elu kaotsi
ja ohuks suurimaks jääb inimvend,
kel inimpale moondub koonuks kõutsi
ja mõrvarlikuks jääb ka mõtte lend.
Nüüd eluhinguski ja kosmoski on ohus.
Nüüd ära ole väriseja haab.
Su enda kätes on maailmakohus,
kui julged tahta: saagu valgus! - siis ka valgus saab. |
