Lihtinimene elab olevikus.
Teoinimene viib tulevikule vastu.
Tark elab mineviku najal.
Poeet allub ainult igavikule, nagu teadis juba Puškin.
Looja elab kõigis neis neljas dimensioonis.
Olevikus, sest ta sõnad ja kätetöö on tegevteolised.
Minevikus, sest ta kogub eelkäinute teadmisi ja
kasvatab nende avastatud võimeid.
Tulevikule vastu viib ta elava, nõtke plaanistamisega.
Inimlik igavik kuulub talle, sest tema sõna ei
saa hävitada miski. |