Armas, vaata, sa pole
ankrupaik mulle, kus kettides hõljuvad vetikad.
Tõsi, minagi igatsen Puhkust, igatsen uinuda sinus
ja et midagi enam ei tuleks ja see oleks lõputu peatus,
suvekeskpäev, kui päike näib peatuvat iseenese tulises unes.
Aga ma tean, et Nimetu
keelab veel seda ja et me kumbki ei tohi
kauaks sulgeda silmi ega elamata jätta oma elusid.
Meie kummagi laev ei ole veel vrakk,
miks me siis ei peaks minema teele
(ei, mitte teele, sest vete peal pole teed),
kui jäägi on kadunud valgmalt
ja ma näen, kuidas linavästrik
joonistab liivale uute maade kaarti? |