Udu aitab mul näha, näitab, täna, armas,
mida eelmiste päevade päike minu eest varjas.
Seda kurbust, mis on kõik, mis ma tean:
et armas, sa oled võõras, et me oleme üksi.
Kui sa ka oleksid siin ja minuga koos selles teatris,
oleks tükk, mis sa näeksid, teine.
Ja see oleks teine täna
kui mul.
Sind nähes ma näeksin vaid paremini
su võõrust. Näeksin, et kujutlus hellitab alati teist.
Ja siiski, jah, siiski, kui sa oleksid siin, ma tean,
midagi seoks meid kokku. Mitte see,
mis me näeme, koos ja erinevat, mitte valgus,
mis paistaks meie peale ja lahutaks meid nagu mõõk.
Mitte sõnad, mis lahutavad veel enam,
vaid ainult see, mis on pime, mis on tumm meis,
mis on kurb, mis on loom.
Mis kuulub Nimetule meis ja mida ta laseb meil maitsta
vaid teises. |
