Ma ei tea, kas tema on kannatand,
ma õieti ei teagi, mis see on.
Loom-inimene tõstab pead,
sel on nälg, nagu alati,
selle sooled on tühjad,
selle silmad on suured ja natuke sametised
nagu ilusate noorte loomade silmad.
See tahab. Teha valu. Tahab tahta.
Loom-inimene pole süüdi. Mina pole süüdi. Tema pole süüdi,
et tema liha ja veri ei kustutand kellegi isu.
Ma ei tea, kas tema on kannatand.
Ma ei tea seda oma lihas.
Ma ei tea seda oma vaimus.
Ma ei tea seda oma hinges.
Ma ei tea, kas neid ühtegi eraldi on.
Ma ei tea, kas tema on kannatand.
Lumi on ikka veel maas
ja valgust on täna palju.
Jah, suur on valguse jõgi,
valguse vool, valguse mõõk ja käsivars,
aga mu silmad on vaesed ja nõrgad,
varju sinisel piiril näevad nad õhukest tuld.
Ma ei tea, kas tema on kannatand,
mind jäeti eluloomaks ja võib-olla ilmaaegu,
võib-olla ilmaaegu mõtlen ma, pime, näha
valguses valget tuld,
lakkuda uut kevadet, nagu näljane lammas soola,
oodata Muutusetundi, nagu öövahid ootavad hommikut.
Ma ei tea, kas tema on kannatand,
linnud teevad häält merel,
tõstavad oma häält vete peal, kust jää on läind.
Ellujäänud linnud!
Mitte raiped kaldal, ronkade, rebaste toit,
tõstavad häält, mahedat, võigast,
keeletut vihast üminat külma vett,
jäälaulu jää vastu,
väikese liha sõjalaulu suure tühjuse vastu,
sõgedat valguselaulu valguse vastu,
Nimetu laulu,
Valu võidulaulu.
Ma ei tea, kas tema on kannatand.
Minu raibe ei ole veel valmis,
valguse sõjavägi tuleb ja minu lihas valitseb öö,
linnud teevad oma õrna punase kurgu lahti vastu jääd
ja mingi tundmatu süü on ikka veel minu hinges.
Võõras, rumal süü, mida ma ei taha,
väike ja kõva nagu tinakuul roiete vahel,
nagu roided ise, mis ei lase mul sisse ja välja hingata,
sisse hingata seda valgusejõge, kus ujub lindude ümin,
välja hingata seda ootust, mis on nagu öövahtide ootus,
kuigi on päev, ah! ilmaaegu on päev,
kui mina olen tast pime,
ilmaaegu on päev, kui ma ikka ei näe,
kuhu panna see süü!
Ma ei tea, kas tema on kannatand,
Ma ei tea, miks mina ei taha teha valu,
Mina, loom, miks ma ei taha teha valu,
Mina, loom, miks ma ei taha murda tema luid,
Mina, loom, miks ma ei taha torgata välja tema silmi,
loomasilmi, mis on nagu minu silmad.
Tappa, et poleks süüd, sigitada, et poleks süüd,
külvata süü seemet Nimetu üska!
Ma ei tea, kas tema on kannatand,
valguse suures jões olen ma tume prügi,
kübe selles voos, mis on Täna.
Ma ei tea, kas tema on kannatand,
vabakssaand merel olen ma lindude sõnatu laul,
Nimetu enda laul, Võõra pime ümin.
Ma ei tea, kas tema on kannatand,
võib-olla ilmaaegu olen ma,
võib-olla ilmaaegu ellujäänd loom.
Ma ei tea, kas tema on kannatand,
ja kas sellel on mingit tähtsust,
kas mingit tähtsust on raipel
ja kas minul on mingit süüd.
Ma ei näe muud kui valgust,
kuigi alles on öövahikord
ja valgust ei ole minus ega kellegi sees.
Sinise varju piiril on väga õhuke tuli
ja ma ei näe sellest läbi,
ah! ma ei näe, ma ei näe sind! |
