. .
.
Täna on reede, 24.01.2020, kell on 10:07       
kasutaja: parool: Registreeru?
. Märksõnad » Uno Sikemäe .
   
Leht: 1  2  3  4  5  6  7  8  9   Järgmine »

Uno Sikemäe - Kevadel on soojad silmad

Kevad tuleb, vihm on taga,
hääl tal kõmiseb kui kõu.
Pärast tervitamist aga
haljendab meil koduõu.

Kevadel on lillesilmad,
koiduroosa naerusuu.
Päiksepaistelised ilmad,
huultel puhub lõunatuul.

Kannab kirjut lillekinnast,
jalas poripotikud.
Rõõmutuju õhkub rinnast,
juuksed pilve lokitud.

Kevadel on neiu nägu,
roheline pruudiloor.
Tulles on tal kaasas kägu,
sajahäälne linnukoor.

Kevadel on rõõmutujud,
meelitab tal kümnel käel.
Õige varsti vees sa ujud,
jooksed koplis särgiväel.

Saada endale võid nohu,
tulles läbi lombiveest.
Kevad annab sulle rohu
oma ravimtaime seest.

Kevadisel soojal ilmal
õitelõhnas koduõu.
Põhjamaale kaovad külmad,
kase all on mahlanõu.
Uno Sikemäe, kevad, koduõu, naerusuu, lõunatuul, rõõmutuju
Lisas: ragged @ 2019-12-15 Hinne: -


Uno Sikemäe - Valge kastaniõis

Näen võluvalt valget õit kastanipuul,
su hõõguvaid palgeid ja punavat huult.
Siin kallaste vahel nüüd puhkab me järv,
tal meeldivalt mahe on lainete värv.

Viis rannalt meid veele uus sadamasild,
jäi lainete teele hell päikesekild.
Tuul kiigutas pilvede peegeldustv ees
kui hiigelsuurt salli siin lainete sees.

Erk valguskiir helkis kõikjal me ees,
koos tuulega hullas ta lainetee sees.
Siin lehvitas juukseid sul lõunamaa tuul,
ka puhkesid õied me kastanipuul.

Me seisime kõrvu, käes valendav õis.
Kes mäletab, millal see olla küll võis?
Sild sõudis kui laevuke lainete peal,
ei saanud ma sõnagi lusutud seal.

Neid kastaniõisi tuul lennutas siis,
me südamesoovid ta järvele viis.
öö saabudes tühjaks jäid sadamasild,
veest kustus ka viimane päikesekild.

Uus kevad meil õitega kaunistab maad,
kas õnn aga elus veel korduda saab.
Saan terviseid vaevalt kastanipuult,
näen hõõguvaid palgeid ja punavat huult.

Ka sadamasild ootab tulijaid veel,
käes kastaniõis, kahte armunut teel.
Me õnnelik naeratus järvele jäi,
sel liivasel kaldal me enam ei käi.



Uno Sikemäe, kastaniõis, kastanipuu, päikesekild, peegeldus, lõunamaa, valgusekiir
Lisas: ragged @ 2019-12-15 Hinne: -


Uno Sikemäe - Läbi kodumetsa

Vanal armsal karjarajal sammun taas.
Koiduvalges kastepisarad on maas.
Siin ei hüüa enam karjalapse suud,
kändudeks aeg muutis metsapuud.

Väike külaoja voolab kalda all,
valged pilved sinitaevas saatjaiks tal.
Puudub ainult laanes kaikuv karjakell,
see, mis kõlas minu nooruspäevadel.

On siis millestki mul ikka mõelda veel,
kiirelt möödus aeg ka sellel karjateel.
Taldu paitab õrnalt pehme murupind.
Kas siin miski püüab üllatada mind?

Kõrge kivi puhkab lagendiku peal,
tema kõrval kuused kõigutavad pead.
Kuni elupäevad kulusid mul muuks,
pajust karjakepp on kasvand suureks puuks.

Meenub karjalapse kaunis suvepäev,
ennast kivirinnal kuningaks ma säen.
Kari luhas rahulikult rohtu sööb,
lammas talledega taamal tantsu lööb.

Kõik mu sõbrad kuhugile läinud sealt,
mälestustemärgid kustund muru pealt.
Üle metsa kajab rähni tuttav trumm,
karjatänav aga püsib jäljetum.

Läbi kodumetsast, teele jõuan siit,
olin kuulnud selles linnulaulu viit.
Loojangusse hääbub lõhnav samblavaip,
minu lapsepõlve mälestuste paik.
Uno Sikemäe, tali, karjarada, metsapuu, kastepisar, känd, külaoja, nooruspäevad, murupind, karjakepp, lammas, kodumets, samblavaip, lapsepõlv
Lisas: ragged @ 2019-12-15 Hinne: -


Uno Sikemäe - Sinise järve saladus

Siin sügaval kollaste liivade all,
maa sõbralik süda on sees.
Ma nägin, kus vesi kui puhtaim kristall
sealt keereldes ülesse kees.

On allika põhjas ta liivade peal
hea vaimude elamispaik.
Neid meelitab sinna ja hellitab seal
see jaheda joogivee maik.

Meil järveke metsas kui kallima silm
mind kaldale keelitab taas.
Ma tulen ja jään, siis kui ilus on ilm
ja koduselt kohiseb laas.

See väikene järv suurte metsade sees
kord meeletult kütkestas mind.
Sain sageli olla ta jahedas vees,
kui üle mul kuumenes rind.

Ma siniste järvede saladust tean,
neis allikavesi on sees.
Veepeeglisse armunult vaatama pean,
näen taevast seal enese ees.

Siis sinine järv mulle põhjatu näib
mu näkineid elab seal all.
Koos minuga igatsus kaldateel käib,
ja kaaslaseks olen ma tal.

On kallaste kaisus siin olla tal hea,
und näha vee rooside sees.
Ma kõnnin ta kaldal ja keegi ei tea,
kas kaua veel peatun ta ees.
Uno Sikemäe, kristall, mets, järv, veepeegel, näkineid, kaldatee, kallas
Lisas: ragged @ 2019-12-15 Hinne: -


Uno Sikemäe - Looduse värvid

Talvine maastik on lustakalt valge,
metsade rohetus suuskade teel.
Kevad teeb poriseks looduse palge,
taevast ta lompides peegeldub veel.

Päikene aitab tal valida värvi,
enne kui maastiku kaunimaks saab.
Ikka on keegi, kes ajab ta närvi,
näidates tükikest mustavat maad.

Kõik oma paigad ta kaunistab juuniks,
siis on me aedades õitsevad puud.
Punaseks, kollaseks, roosakaks, pruuniks
värvitud lillede naeratused suud.

Suvekuul jaaniöö tulised silmad,
valgeteks pilvedeks käharduv juus.
Taeva all lindude lendamisilmad,
koidikul puulehti lennutab teel.

Rohelist tooni meil sügis ei salli,
temal on kaasas siin pintsel ja kuld.
Sinise taeva ta värvib kõik halliks,
mets päikseloojas on täis lehetuld.

Nüüd tema juttu on uskuda raske,
mõtted tal langenud lehtede seas.
Parem neid pilte mul vaadata laske,
näen, kuidas aeg on seal kirevas reas.
Uno Sikemäe, talv, kevad, suvi, sügis, loodus
Lisas: ragged @ 2019-12-15 Hinne: -


Uno Sikemäe - Imelised hääled

Kord oli koht mu sõnal kodumajas,
käis minu hääl ka loodusesega koos.
Mu lauldud laul siis laanest vastu kajas
ja metsad kohisesid tuulehoos.

Õrn ritsikute viiul luhas kaikus,
siit päeva teele saatis linnukeel.
Vaid mõne viivu kestis öine vaikus,
kui loodus virgus koidutule eel.

See esimene heli metsa süles
ka teised lauljad latva rivistas.
Kõik laululinnud ärkasid siis üles,
mets ümberringi aina vidistas.

Veel üle luha laotus udulina,
õrn haavaoks jõe kohal vabises.
Jäi pilvevarju ergas taevasina,
sealt vihmapiisku maale krabises.

Öö vaikne tuulesahin kõrvu paitas
ja oma laulu laulis vaskitamm.
Vee kaunis hääl siin unistada aitas,
kui äratas mind jälle võõras samm.

Head sõpra tundsin häälest kinnipüütust,
ei olnud ohust hoitava signaal.
Koos kannatada tuli sääsetüütust,
kui vikat heina niitis heinamaal.

Erk muusika mu meeli muuta suutis,
mind rõõmsaks tegi laululinnu lend.
Vee vool mu elulaeva suunda muutis,
vaid hetkeks seal ma unustasin end.

Veel kahe käega haaran paadimõlast,
seejärel koske kaob mu appihüüd
Jääb inimese hellast häälekõlast
üks mälestuste kaja alles nüüd.
Uno Sikemäe, kodumaja, tuulehoog, laululinnud, vihmapiis, sääsetüütus, heinamaa, appihüüd
Lisas: ragged @ 2019-12-15 Hinne: -


Uno Sikemäe - Salapäraste laulude maailmas

Looduses on laulik vaba,
igat häält ei märka kohe.
Peni liputab sul saba,
kuulmata jääb neiu ohe.

Paljud hääled loodusvarust,
lauluks kipuvad mu suule.
Sumin mesilasetarust
kandub üle pärnapuule.

Tuulesahin paitab sala,
päikselõõsas heinaloogu.
Vetevoogu sulpsab kala,
pardipoeg kaob kaldaroogu.

Elu hääled, naerud, nutud,
lauludesse kõik ei mahu.
Luuletuses, muinasjutus
palju vaikust on ja rahu.

Varajane koiduvalgus
ilma helisevaks muudab.
Näed, kui saabub päeva algus,
mida päike teha suudab.

Kägu kukub, seekord kaugel,
räästa all on vihmasorin.
Isa norskab, uni laugel,
saatjaks põrnikatejorin.

Looduslaulu salapära
kestab läbi iidse aja.
Kuulates ta rõõmukära
sõnu lisaks pole vaja.
Uno Sikemäe, loodus, mesilasetaru, kaldaroog, pardipoeg, muinasjutt, koiduvalgus, päike, kägu, vihmasorin, looduslaul, rõõmukära
Lisas: ragged @ 2019-12-15 Hinne: -


Uno Sikemäe - Elame sügaval maailma sües

Sinise taevaga järvevee silma
südant mul puudutas mai.
Rõõmu siin saabunud ilusast ilmast
niikaua oodatud sai.

Elasin aedade õitsemisajas
punase nelgiga koos.
Sageli sõprusest juttu siin vajas
lumena valendav roos.

Põuaste tuultega suvised ilmad
saatsid neil õitsemist seal.
Põlesid lillede värvikad silmad
mustade peenarde peal.

Jagas siit kõigile võluvaid toone
ilule avanev pung.
Tõstis neid kõrgele valguse poole
leegitsev õitsemistung.

Unistus sageli täitus meil kahel
rõõm oli mõlemas peos.
Soovin, et õite ja tunnete vahel
püsiks meil sõbralik seos.

Vaatame lilli täis peenra pealt üles,
mõtetest tulvil on pea.
Elada sellise maailma süles
koos on meil ääretult hea.

Suudame hinges veel lõputult kanda
ilu, mis loodus meil loob.
Õitsemisajas kõik teistele anda,
oleks mu südamesoov.
Uno Sikemäe, südamesoov, sõprus, unistus
Lisas: ragged @ 2019-12-15 Hinne: -


Uno Sikemäe - Uuesti leitud

Kord avastasin elu naerulätte,
see oli sinu lapsemeeelne hing.
Ma oleks võinud surra õnne kätte,
kui sa ei oleks maha jätnud mind.

Siit rõõmu poole painutades huuli,
hea tuju väljus silmasära seest.
Meid koduõuel tihti naermas kuuldi
ja naerdud sai seal kogu südamest.

Kui otsiksin need naerud veelkord üles,
mis tookord kaduma jäid külateel.
Sa toomepuu all istudes mu süles,
jäid vaikseks viimse lahkumise eel.

Koos tulime sealt koju paljajalu,
meil ühti muret polnud südames.
Mu hinges hiljem peatus võõras valu,
naer külateele maha ununes.

Aeg möödaläinust unistama sundis,
suur sõprus hingest kaduda ei saa.
Sind elu naeratusest ära tundis
ja saatus lubas meil veel kohtuda.

See oli meie käidud rada randa,
meis üles leiti mälestuste seast
ja sellest, mis sai raamatusse kanda,
naer vastu vaatamas on kirjareast.

Aeg liiga palju meie elu muutis
lill õieilu tagasi ei saa,
kuid süda saladusi hoida suutis
jäi meie õnneaega ootama.
Uno Sikemäe, lapsemeel, õnn, rõõm, külatee, toomepuu, naeratus, õnneaeg
Lisas: ragged @ 2019-12-15 Hinne: -


Uno Sikemäe - Uskudes lillede ilusat hinge

Jälgides aedades aastate ringe
peenra ees peatuma jäin.
Uskudes lillede ilusat hinge
vargsi neid vaatamas käin.

Kevade võluvat õitsemistahet
süda mul tunda siin sai.
Enam ei eralda värvide vahet,
siis kui on saabunud mai.

Roosade rooside noorusetoonid,
tulpidel punavad pead.
Puhkenud liiliad, nelgid ja moonid -
lihtsate lillede read.

Kutsuvalt keelitab matkajaid teele
sillerdav suvine kuum.
Päikene peidab end pärnaalleele,
õitsevad kastanipuud.

Põlluteel käies nii sageli kohtan
siniseid lilli ma seal.
Elule mõeldes nii sügavalt ohkan,
kaasa neid võtma siit pean.

Õhtuti igatsus istub mu kõrval,
laual on lilled ja leib.
Sinised silmad mind vaatavad õrnalt,
usun, et armastan neid.

Lilledest kallim on mulle veel keegi,
temata aed oleks kurb.
Süütab mu südames tunneteleegi
kevadest unistav urb.
Uno Sikemäe, matkajad, roosid, mai, kevad, aastate ring, põllutee, igatsus, tunneteleek
Lisas: ragged @ 2019-12-15 Hinne: -

Leht: 1  2  3  4  5  6  7  8  9   Järgmine »
. .