. .
.
Täna on neljapäev, 16.07.2020, kell on 16:40       
kasutaja: parool: Registreeru?
. Märksõnad » Uno Sikemäe .
   
« Eelmine  Leht: 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11   Järgmine »

Räägime veel kord elust juttu - Uno Sikemäe

Mööda läinud ajast juttu
süda soovis kuulata.
Põimus imelisse uttu
lilleline noorusmaa.

Kerkis mälestus mu ette,
smad silmad, sama huul.
Naeratades omaette
lapsepõlve muiged suul.

Seespool sood ja eespool raba
koduküla kruusateel
Hing on vallatusteks vaba,
kandes aja "pärlikeed".

Selles kees me kooliaastad,
metsad, mäed ja heinamaa
Hea on üle pika aja
armsas paigas rännata.

Kiirustades vist ei näegi,
kuidas tunde tiksub kell.
Tuli aataid, tuli päevi
üksi olla südametel.

Palju elus käidud koole,
armsaks paigaks jäi vaid see.
Kohtumise paiga poole
ununesid aeg ja tee.

Kooliõuel õhtutunnil
põsk sul õrnalt õhetas.
Hing siin mälestuste sunnil
valud rõõmuks vahetas.

Räägi veel kord elust seda,
mida soovis kord mu hing.
Nüüd on hilja põgeneda,
istun siin jakuulan sind.
Uno Sikemäe, elu, kool, aeg, hing, lapsepõlv, mälestus
Lisas: ragged @ 2020-04-02 Hinne: -


Üks rada on käimiseks kahele - Uno Sikemäe

Üht rada, mis käimiseks kahele,
meis sündinud soov veel kord vajas.
Jäid minu ja päikese vahele
sa kevade värvide ajas.

Aeg lubas sel teerajal püsida
ja armunuid kaugele kanda,
et süda saaks südamelt küsida
ja tuksudes vastuseid anda.

See kevade päikeseahvatlus
sind koduteel suudlema sundis.
Sisi toimus mu südames plahvatus,
hing veelkord suurt armastust tundis.

Sain pilvena taeva all liikuda,
et vihmavett lillele tuua.
Sain linnuna puuoksal kiikuda
ja helisid laulule luua.

Mu süda sai sinuga harjuda,
teel puhusid lõuna poolt tuuled.
Hing rinnas võis niikaua karjuda,
kui kohtusid ootavad huuled.

Näen hetkel, kui mõelda saan sinule,
üht nooruse kaunimat filmi.
Kesk õitsevaid lilli jääb aasale
paar taevasse vaatavaid silmi.

Neid silmi ei unusta paadimees,
ei unusta need, kes sind näinud.
Õrn naeratus püsib veel silme ees,
kuid aeg on siit minema läinud.
Uno Sikemäe, rada, päike, süda, kevad, pilv, lill, vihmamesi, lind
Lisas: ragged @ 2020-03-22 Hinne: -


Riid - Uno Sikemäe

Turri tõusis koeral turi,
tülli läksid kass ja Muri.
Ühte ruumi nad ei mahu,
raske saavutada rahu.

Riiukuked õuel reas,
harjad punetamas peas.
Puruks muljutakse muru,
õues lendab sulepuru.

Koplis oinas poksi tegi,
oma kallim peast läks segi.
Kui siis riid veel veidi paisus,
olin jälle tema kaisus.

Riiud puhastavad hinge,
tülist vabanenud pinge
aitab asjad korda seada,
laseb kõigest täpselt teada.

Riidu naudi, riidu maitse,
ennast sõnadega kaitse.
Oska kiirelt plehku panna,
õigel ajal alla anda.

Möödund mälestuste kajas,
jalutasid noorusajas.
Suvepäike rõõmsalt säras,
keegi koduõuel käras.

Kaks seal seisid kaelakuti,
lapsepõlve poisiklutti.
Üksteist ikka tülitasid,
vandusid ja sülitasid.

Läksin ise siin kord raksu,
tüdrukult sain mitu laksu.
Kaklus kestis päris pikalt,
kriipida sain naabriplikalt.

Lapsepõlve väiksest vaenust
elatud on nagu laenust.
Suurest kättemaksu pingest,
igatsus ei kao mu hingest.

Nähes pealt mõnd riidu väikest,
meenutan üht oma "päikest".
Tulles läbi kuusetukast
tuuseldaks veel teda tukast!
Uno Sikemäe, riid, koer, kass, Muri, mälestus, suvepäike, koduõu, tüdruk, naabriplika, vaen, laen, päike
Lisas: ragged @ 2020-03-22 Hinne: -


Une ootel - Uno Sikemäe

Kodukambri akna taga tuli võeti üles,
lapselaps seal uneootel istus memme süles.
Kahekesi imetleti hämarduvat ilma,
mõlemile pikkamööda uni tuli silma.

Vanaema une ootel tasakesi ohkas,
suigatades korraks oma lapsepõlve kohtas.
Läks ta mööda metsasalust silmapiiri taha,
tõusis kõrge künka otsa, istus sinna maha.

Nägi, kuidas vesi voolas, orus ojasängis,
naabritüdruk kaldaliivalt kaladega mängis.
Mõnus oli künkaharjal seista nagu kuju,
vanaemal peale tuli vallatuste tuju.

Lapsemeelseid meelitusi nõlvalt alla hüüdis,
juba ise vooluvee sees kalakesi püüdis.
Miksküll armsad unenäod meil mööduvad nii ruttu?
Vanaema märkas, et ta lapselaps jäi tuttu.
Uno Sikemäe, uni, vanaema, lapselaps, lapsepõlv, unenägu
Lisas: ragged @ 2020-03-22 Hinne: -


Väikene metsavaht - Uno Sikemäe

Olen väike vahva jüts,
peas mul metsavahi müts.
Olen nagu väike Juss,
kellel nooled, vibupüss.

Mina ei pea metsas vahti,
mängin hoopis metsavahti.
Nii ma kõnnin päris tihti
mööda sirget metsasihti.

Põõsa vahelt läbi poen,
seal ma looma jälgi loen.
Vaatan, kes on metsas käinud,
sinna jäänud, läbi läinud.

Palju väikseid, palju suuri,
kõiki asju tuleb uuri.
Mina pean seal korda looma,
loomadele toitu tooma.

Mütsiga ja mundris mees
astub julgelt metsa sees.
Tal on nooled, vibupüss,
täpselt nagu väike Juss.

Käiguradasid seal rihib,
metsasihid sirgeks sihib.
Laaned täis kõik oleks prahti,
kui meil poleks metsavahti.
Uno Sikemäe, metsavaht, Juss, vibupüss, loomad, mets, praht
Lisas: ragged @ 2020-03-22 Hinne: -


Tädi tuli tordiga - Uno Sikemäe

Uksest õue laps meil puges,
ema kõrval samme luges.
Luges neid seal sajani,
esimese rajani.

Päevad käisid sama teel,
neilgi rõõmus oli meel.
Läksid üle suurest mäest,
põgenesid lapse käest.

Mööda kodust õuerada
sai nüüd tihti jalutada.
Omal jalal liikuda,
mängida ja kiikuda.

Aiateel ja koduhoovis,
laps siin võidujooksu proovis.
Siis kui aastaring sai täis,
tädi torti toomas käis.
Uno Sikemäe, aastaring, tort, koduhoov
Lisas: ragged @ 2020-03-22 Hinne: -


Uno Sikemäe - Kevadel on soojad silmad

Kevad tuleb, vihm on taga,
hääl tal kõmiseb kui kõu.
Pärast tervitamist aga
haljendab meil koduõu.

Kevadel on lillesilmad,
koiduroosa naerusuu.
Päiksepaistelised ilmad,
huultel puhub lõunatuul.

Kannab kirjut lillekinnast,
jalas poripotikud.
Rõõmutuju õhkub rinnast,
juuksed pilve lokitud.

Kevadel on neiu nägu,
roheline pruudiloor.
Tulles on tal kaasas kägu,
sajahäälne linnukoor.

Kevadel on rõõmutujud,
meelitab tal kümnel käel.
Õige varsti vees sa ujud,
jooksed koplis särgiväel.

Saada endale võid nohu,
tulles läbi lombiveest.
Kevad annab sulle rohu
oma ravimtaime seest.

Kevadisel soojal ilmal
õitelõhnas koduõu.
Põhjamaale kaovad külmad,
kase all on mahlanõu.
Uno Sikemäe, kevad, koduõu, naerusuu, lõunatuul, rõõmutuju
Lisas: ragged @ 2019-12-15 Hinne: -


Uno Sikemäe - Valge kastaniõis

Näen võluvalt valget õit kastanipuul,
su hõõguvaid palgeid ja punavat huult.
Siin kallaste vahel nüüd puhkab me järv,
tal meeldivalt mahe on lainete värv.

Viis rannalt meid veele uus sadamasild,
jäi lainete teele hell päikesekild.
Tuul kiigutas pilvede peegeldustv ees
kui hiigelsuurt salli siin lainete sees.

Erk valguskiir helkis kõikjal me ees,
koos tuulega hullas ta lainetee sees.
Siin lehvitas juukseid sul lõunamaa tuul,
ka puhkesid õied me kastanipuul.

Me seisime kõrvu, käes valendav õis.
Kes mäletab, millal see olla küll võis?
Sild sõudis kui laevuke lainete peal,
ei saanud ma sõnagi lusutud seal.

Neid kastaniõisi tuul lennutas siis,
me südamesoovid ta järvele viis.
öö saabudes tühjaks jäid sadamasild,
veest kustus ka viimane päikesekild.

Uus kevad meil õitega kaunistab maad,
kas õnn aga elus veel korduda saab.
Saan terviseid vaevalt kastanipuult,
näen hõõguvaid palgeid ja punavat huult.

Ka sadamasild ootab tulijaid veel,
käes kastaniõis, kahte armunut teel.
Me õnnelik naeratus järvele jäi,
sel liivasel kaldal me enam ei käi.



Uno Sikemäe, kastaniõis, kastanipuu, päikesekild, peegeldus, lõunamaa, valgusekiir
Lisas: ragged @ 2019-12-15 Hinne: -


Uno Sikemäe - Läbi kodumetsa

Vanal armsal karjarajal sammun taas.
Koiduvalges kastepisarad on maas.
Siin ei hüüa enam karjalapse suud,
kändudeks aeg muutis metsapuud.

Väike külaoja voolab kalda all,
valged pilved sinitaevas saatjaiks tal.
Puudub ainult laanes kaikuv karjakell,
see, mis kõlas minu nooruspäevadel.

On siis millestki mul ikka mõelda veel,
kiirelt möödus aeg ka sellel karjateel.
Taldu paitab õrnalt pehme murupind.
Kas siin miski püüab üllatada mind?

Kõrge kivi puhkab lagendiku peal,
tema kõrval kuused kõigutavad pead.
Kuni elupäevad kulusid mul muuks,
pajust karjakepp on kasvand suureks puuks.

Meenub karjalapse kaunis suvepäev,
ennast kivirinnal kuningaks ma säen.
Kari luhas rahulikult rohtu sööb,
lammas talledega taamal tantsu lööb.

Kõik mu sõbrad kuhugile läinud sealt,
mälestustemärgid kustund muru pealt.
Üle metsa kajab rähni tuttav trumm,
karjatänav aga püsib jäljetum.

Läbi kodumetsast, teele jõuan siit,
olin kuulnud selles linnulaulu viit.
Loojangusse hääbub lõhnav samblavaip,
minu lapsepõlve mälestuste paik.
Uno Sikemäe, tali, karjarada, metsapuu, kastepisar, känd, külaoja, nooruspäevad, murupind, karjakepp, lammas, kodumets, samblavaip, lapsepõlv
Lisas: ragged @ 2019-12-15 Hinne: -


Uno Sikemäe - Sinise järve saladus

Siin sügaval kollaste liivade all,
maa sõbralik süda on sees.
Ma nägin, kus vesi kui puhtaim kristall
sealt keereldes ülesse kees.

On allika põhjas ta liivade peal
hea vaimude elamispaik.
Neid meelitab sinna ja hellitab seal
see jaheda joogivee maik.

Meil järveke metsas kui kallima silm
mind kaldale keelitab taas.
Ma tulen ja jään, siis kui ilus on ilm
ja koduselt kohiseb laas.

See väikene järv suurte metsade sees
kord meeletult kütkestas mind.
Sain sageli olla ta jahedas vees,
kui üle mul kuumenes rind.

Ma siniste järvede saladust tean,
neis allikavesi on sees.
Veepeeglisse armunult vaatama pean,
näen taevast seal enese ees.

Siis sinine järv mulle põhjatu näib
mu näkineid elab seal all.
Koos minuga igatsus kaldateel käib,
ja kaaslaseks olen ma tal.

On kallaste kaisus siin olla tal hea,
und näha vee rooside sees.
Ma kõnnin ta kaldal ja keegi ei tea,
kas kaua veel peatun ta ees.
Uno Sikemäe, kristall, mets, järv, veepeegel, näkineid, kaldatee, kallas
Lisas: ragged @ 2019-12-15 Hinne: -

« Eelmine  Leht: 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11   Järgmine »
. .