| Üht rada, mis käimiseks kahele,
meis sündinud soov veel kord vajas.
Jäid minu ja päikese vahele
sa kevade värvide ajas.
Aeg lubas sel teerajal püsida
ja armunuid kaugele kanda,
et süda saaks südamelt küsida
ja tuksudes vastuseid anda.
See kevade päikeseahvatlus
sind koduteel suudlema sundis.
Sisi toimus mu südames plahvatus,
hing veelkord suurt armastust tundis.
Sain pilvena taeva all liikuda,
et vihmavett lillele tuua.
Sain linnuna puuoksal kiikuda
ja helisid laulule luua.
Mu süda sai sinuga harjuda,
teel puhusid lõuna poolt tuuled.
Hing rinnas võis niikaua karjuda,
kui kohtusid ootavad huuled.
Näen hetkel, kui mõelda saan sinule,
üht nooruse kaunimat filmi.
Kesk õitsevaid lilli jääb aasale
paar taevasse vaatavaid silmi.
Neid silmi ei unusta paadimees,
ei unusta need, kes sind näinud.
Õrn naeratus püsib veel silme ees,
kuid aeg on siit minema läinud. | | Uno Sikemäe, rada, päike, süda, kevad, pilv, lill, vihmamesi, lind | | Lisas: ragged @ 2020-03-22 | Hinne: - |
| |
