| Mööda läinud ajast juttu
süda soovis kuulata.
Põimus imelisse uttu
lilleline noorusmaa.
Kerkis mälestus mu ette,
smad silmad, sama huul.
Naeratades omaette
lapsepõlve muiged suul.
Seespool sood ja eespool raba
koduküla kruusateel
Hing on vallatusteks vaba,
kandes aja "pärlikeed".
Selles kees me kooliaastad,
metsad, mäed ja heinamaa
Hea on üle pika aja
armsas paigas rännata.
Kiirustades vist ei näegi,
kuidas tunde tiksub kell.
Tuli aataid, tuli päevi
üksi olla südametel.
Palju elus käidud koole,
armsaks paigaks jäi vaid see.
Kohtumise paiga poole
ununesid aeg ja tee.
Kooliõuel õhtutunnil
põsk sul õrnalt õhetas.
Hing siin mälestuste sunnil
valud rõõmuks vahetas.
Räägi veel kord elust seda,
mida soovis kord mu hing.
Nüüd on hilja põgeneda,
istun siin jakuulan sind. | | Uno Sikemäe, elu, kool, aeg, hing, lapsepõlv, mälestus | | Lisas: ragged @ 2020-04-02 | Hinne: - |
| |
