|
 |
Värsked luuletused |
 |
| |
|
|
| Tee lahti, arm, nüüd oma süda,
vaat, tulnud jälle kevade,
Ja tema terad, õied, laulud
meid teretavad uueste.
Tee lahti, arm, ka oma süda,
külm, lumi kaob pääva eest:
las' armupäikest sulatada
ka külmad hangud südamest!
Tee lahti, arm, ka oma süda,
noor tuul kõik hüüab õitsele:
las' tõusta rinna põhjast õilmed
ka, armuõilmed ülesse.
Tee lahti, arm, ka oma süda,
vaat, kuida loomus tõttada
kõik püüab, enne talve külma
täit suverõõmu maitsema!
Oh kas siis südant üksi tahad
vait jätta, tuimaks, armuke?
Oh soenda tend, elul' süüta,
tee lahti, lahti südame!
| | Lydia Koidula, eesti autorid, tuntud autorid, Emajõe ööbik | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Kui näed kuskil rõhutud
üht südant, valust koormatud:
kas süüdlane, kas süüta ta:
oh halasta ja kannata!
Vaat, mäe otsas kasvavad
nii noored, rõõmsad kasepuud:
küll tihedad nad, nägusad
ja - ladvad siiski kõverad.
Ei tea, m i l, ei, k u i d a, sa,
kuid seda mõista arvata,
et tuulehoog neid vintsutas
ja nende ladvad lagestas.
Nii elu meiega just teeb.
ta lõhub noored südamed,
neid võera tee peal' käänab ta,
Mil? Kuida? Seda näe sa!
Kuid musta rada seletad,
sa vaikset haava üksi nääd:
ei, kelle sõrm tend haavatas,
kui palju süda kannatas!
Rõõm ühte nägu ikka teal -
valu käib ise teede peal.
Kas süüdlane, kas süüta ta:
hing, halasta ja kannata!
| | Lydia Koidula, eesti autorid, tuntud autorid, Emajõe ööbik | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Kasepuu, sa üksi seisad,
seisad, lage lehtedest,
kasepuu, sa nagu unes
kastet saadad okste seest.
Vihma kombel maha langeb
ta kui nutupisarad -
kasepuu, kas sa ehk meele
noorus'päivi tuletad? -
Tuletasid tundi meele,
mil sa nuppu ajasid,
mil sa lootuses ja hirmus
kevadet veel ootasid;
noore tuule tiiv siis sinu
ilu välja meelitas,
õiega ta õhku täites
tänu andsid naerates.
Nagu neiu noorus'ehtes
seisid mõttes, ilus sa...
Ja so lehe vahel võtsid
taeva lauljad pesita';
õnnega so oksi täitsid,
suureks said, - siis lendasid
oma teed - siis tormid tulid:
paljaks, puu, sind riisusid!
Torm ja tuul ja vihmahoogud
noorelt võtvad kinnita':
vanaduses vaeva toovad,
raske, oh, neid kannata'!
Ja sull' meele tulid päävad,
kus veel päike hiilgas teal, -
kus so halja okste varjult
kostis karjalaste heal - -
Kasepuu, siis nagu unes
kastet maha kõiksid sa:
et sa silmavett vist nutsid,
arvasin ma salaja.
| | Lydia Koidula, eesti autorid, tuntud autorid, Emajõe ööbik | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| So isamaa, so usk, so rahvas -
kas tunned kuskil kallimat?
Kas tead sõna, mis veel tungi'
võib südamesse kangemalt?
So isamaa, so usk, so rahvas!
See sinu ülem varandus
ei ööd sul, pääva meelest mingu,
ei õnnes ega õnnetus'!
So isamaa, so usk, so rahvas!
kui iial aeg on, tuleta
neid sõnu meele - nüüd ta tulnud!
Nüüd astu ette hoidmata!
Nüüd ära väsi ülespoole
sa ülenda' kätt, südant, meelt!
Nüüd ära jäta trooni ette
sa kanda kanget palve keelt!
Mo isamaa, mo usk, mo rahvas,
mo püha, kallis emakeel!
Et otsani mo omaks jääksit',
et hallid juuksed nääks teid veel!
Oh armu Jumal, keda inglid
ja lilled väljal hüüavad:
las' prii, las' truu, las' vaga nähä
mind surres veel mo isamaad!
| | Lydia Koidula, eesti autorid, tuntud autorid, Emajõe ööbik | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Üks paigake siin ilmas on,
kus varjul truu'us, arm ja õnn;
kõik, mis nii harv siin ilma peal,
on peljupaika leidnud seal.
Kas emasüdant tunned sa?
Nii õrn, nii kindel! Muutmata
ta sinu rõõmust rõõmu nääb,
su õnnetusest osa saab!
Kui inimeste liikuvad
au, kiitust, sõbrust tunda saad,
kui kõik sind põlg'vad, vihkavad,
kui usk ja arm sust langevad -
siis emasüda ilmsiks lääb!
Siis veel ü k s paik sull' üle jääb,
kus nutta julged igal a'al:
truu, kindla emarinna naal!
Mõnd' kallist südant kautsin,
mis järel' nuttes leinasin,
aeg andis teist mull' tagasi:
ei e m a s ü d a n t - iialgi!
| | Lydia Koidula, eesti autorid, tuntud autorid, Emajõe ööbik | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Käsid lindu sa: "Oh tule
müüri vahel' elama!"
kostab ta: "Ei iial jõua
inimene, seda ma!
Lausa tuule väel tiiva
pean tõstma, hõiskama
rõõmulaulu taeva poole!
Priiuseta sureks ma!"
Käsid lille sa: "Oh jäta
päike maha, hellake!"
Kostab ta: "Ei iial jõua
seda mida, inime'!
Sügavasse põue pean
tema terad tõmbama!
Ehitab mind, suureks saadab -
päävata pean surema!"
Käsid südant sa: "Oh muuda
külmaks end kui talvejää!"
Kostab ta: "Ei elades ma
seda jõua! Iialge!
Armastus mo ülem vara,
jõudu, rõõmu annab ta
elades, mind valus trööstib -
sureks armastuseta!"
| | Lydia Koidula, eesti autorid, tuntud autorid, Emajõe ööbik | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Pääv looja läind, öö edeneb,
nüüd vaikseks nõmm ning maantee jääb
ja õhturahu saadab taa
kõik päävakära magama.
Mets vaikseks jääb ja oruke,
kõik linnud ammu vaguse,
vaat, lilleke ning allikas
on unenägu nägemas.
Taa langeb kaste ülevelt
ja tolmu võtab kõrre pealt,
ja ehatähe kullasilm
sind teretab, vaikne maailm!
Sind teretab, kui tahaks ta
sull', leinav süda, ütelda:
"Jää vait ka, ära nuta sa,
jää vait ja uinu magama!"
| | Lydia Koidula, eesti autorid, tuntud autorid, Emajõe ööbik | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Mo isamaa on minu arm,
kel südant annud ma,
sull' laulan ma, mo ülem õnn,
mo õitsev Eestimaa!
So valu südames mul keeb,
so õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
mo isamaa!
Mo isamaa on minu arm,
ei teda jäta ma,
ja peaks sada surma ma
seepärast surema!
Kas laimab võera kadedus,
sa siiski elad südames,
mo isamaa!
Mo isamaa on minu arm
ja tahan puhkada,
so rüppe heidan unele,
mo püha Eestimaa!
So linnud und mull' laulavad,
mo põrmust lilled õitsetad,
mo isamaa!
| | Lydia Koidula, eesti autorid, tuntud autorid, Emajõe ööbik | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Näed kõrged pilved lendvad
tuule tiivul üle maa -
nendega ma sooviks sõita
sinu juure lendada!
Tunned tuule kerget õhku
oma ümber mängivad -
minu hinge igatsused
kaugelt siis sind hüüavad!
Pääval sinu poole pala
soovimine ulatab,
ööse mõte, meel ja süda
unes sinu kuju nääb.
Aga samm jo mullapinnal
juurdub, paika leiab ta:
ei sind jõua pilve rutul,
tuule tiivul tereta'.
Nõder s õ n a, ta siis olgu
tunnistuseks, neiu, sul,
et mo ülem mõte, vara
oled õhtul, hommikul!
| | Lydia Koidula, eesti autorid, tuntud autorid, Emajõe ööbik | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Õues armsast' linnud laulsid,
magama nüüd jäänud nad,
tiiva alla pead matsid,
pesas hellast' uinuvad.
Luhalt hüüab üksi veel
rohutirtsu hele heal -
lapsuke, nüüd heida sa
rahulist' ka hingama!
Õues armsast' lilleõied
nikutavad kõrre peal,
magavad, kuu paistel hing'vad,
magust und nad näävad teal.
Õunapuu ka uinistab,
õits'vaid oksi liigutab -
lapsuke, nüüd heida sa
rahulist' ka hingama!
Uni tuleb udujälgil,
läbi akna vaatab ta,
kas ehk lapsuksed veel kuskil
ülevel peaks olema.
Kus neid leiab ärkselt, seal
tasa heidab kulmu peal' -
lapsuke, sest heida sa
rahulist' ka hingama!
| | Lydia Koidula, eesti autorid, tuntud autorid, Emajõe ööbik | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| | | | | |
