Mo isamaa on minu arm,
kel südant annud ma,
sull' laulan ma, mo ülem õnn,
mo õitsev Eestimaa!
So valu südames mul keeb,
so õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
mo isamaa!
Mo isamaa on minu arm,
ei teda jäta ma,
ja peaks sada surma ma
seepärast surema!
Kas laimab võera kadedus,
sa siiski elad südames,
mo isamaa!
Mo isamaa on minu arm
ja tahan puhkada,
so rüppe heidan unele,
mo püha Eestimaa!
So linnud und mull' laulavad,
mo põrmust lilled õitsetad,
mo isamaa!
|
