| Kasepuu, sa üksi seisad,
seisad, lage lehtedest,
kasepuu, sa nagu unes
kastet saadad okste seest.
Vihma kombel maha langeb
ta kui nutupisarad -
kasepuu, kas sa ehk meele
noorus'päivi tuletad? -
Tuletasid tundi meele,
mil sa nuppu ajasid,
mil sa lootuses ja hirmus
kevadet veel ootasid;
noore tuule tiiv siis sinu
ilu välja meelitas,
õiega ta õhku täites
tänu andsid naerates.
Nagu neiu noorus'ehtes
seisid mõttes, ilus sa...
Ja so lehe vahel võtsid
taeva lauljad pesita';
õnnega so oksi täitsid,
suureks said, - siis lendasid
oma teed - siis tormid tulid:
paljaks, puu, sind riisusid!
Torm ja tuul ja vihmahoogud
noorelt võtvad kinnita':
vanaduses vaeva toovad,
raske, oh, neid kannata'!
Ja sull' meele tulid päävad,
kus veel päike hiilgas teal, -
kus so halja okste varjult
kostis karjalaste heal - -
Kasepuu, siis nagu unes
kastet maha kõiksid sa:
et sa silmavett vist nutsid,
arvasin ma salaja.
| | Lydia Koidula, eesti autorid, tuntud autorid, Emajõe ööbik | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| |
