Kui näed kuskil rõhutud
üht südant, valust koormatud:
kas süüdlane, kas süüta ta:
oh halasta ja kannata!
Vaat, mäe otsas kasvavad
nii noored, rõõmsad kasepuud:
küll tihedad nad, nägusad
ja - ladvad siiski kõverad.
Ei tea, m i l, ei, k u i d a, sa,
kuid seda mõista arvata,
et tuulehoog neid vintsutas
ja nende ladvad lagestas.
Nii elu meiega just teeb.
ta lõhub noored südamed,
neid võera tee peal' käänab ta,
Mil? Kuida? Seda näe sa!
Kuid musta rada seletad,
sa vaikset haava üksi nääd:
ei, kelle sõrm tend haavatas,
kui palju süda kannatas!
Rõõm ühte nägu ikka teal -
valu käib ise teede peal.
Kas süüdlane, kas süüta ta:
hing, halasta ja kannata!
|
