|
 |
Värsked luuletused |
 |
| |
|
|
| Tuhat korda reetnud, raiund läbi
endas kõige elusama koe;
rebind välja read, mis kisendasid:
loe!
Tuhat korda taganenud, saland
oma saatust, eitand iseend,
püüdnud roomata, et unustada
lend;
tuhat korda püherdanud tuhas.
Kuid, oh hing,
su põhjast põlisjõul
ikka tõuseb põletavalt puhas
laul. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Vari ja viiv (1986) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ei jõua kirjutada puhtandit
me selles elus.
Nagu on, nii jääb
see paranduste mitmekordne räga.
Ei, silm ei seleta,
mis süda näeb.
Ja viimast selgust
ära igatsegi ---
see puudub elavas.
Vaid puudutus,
pelk värin, aimus
aimulisest imest
saab hinguse
su surelikus suus. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Vari ja viiv (1986) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Lööb õide mõni möödaläinud viiv,
kui öö on lähenemas.
Kõik
saab kõnelevamaks.
Motiiv,
mis kooti sinu sünnikangasse:
suur puhas vesi,
igavene liiv
ja päeva poole sirutuvad käed ---
don't leave!
Don't leave!
DON'T LEAVE!
Pilt pimeduse põhjast,
teadvustriiv.
See lapse palve, lootus ürgnaiiv
mus liigatab, kui raskel raginal
öös kinni vajub
viimne raudne riiv. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Vari ja viiv (1986) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Keel kõneleb kõiksusega.
Ja inimlaps kuulatab.
Ta sündivasse ei sega.
Ta loodab ja luuletab.
Veel päevasüdame särast
ta põsed on põlemas ---
või purpurmõtete pärast,
mis puhkenud mõlemas?
Teist inimlast hüüab, kutsub
ta laulsõna hääleta,
mis valgel paberil tuksub.
Ja kõik on nii ääreta. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Vari ja viiv (1986) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Üks lapsuke hilisel teel
on omapäi minemas.
Päev pooleldi helendab veel
sääl raagude pimedas.
Nii hilja kodunt ei minda.
Nii kaugele ammugi.
Mis surub ta vastu rinda,
et kiirendab sammugi?
Kaks kõrva, kaks musta silma
ja tilluke elav koon.
Õnn kuldab kurba maailma
ja kõigel on õhtu kroon.
Üks lapsuke minemas teel.
Karm riie, õhuke king.
Ja niipalju armastust veel,
et kaasa kisendab hing. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Vari ja viiv (1986) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Üksildus ja ülekohus,
vana-aja varjud õhus,
lõhnab teravalt jasmiin.
Õhtul hilja üksi õues,
võti kaelast kadunud. Põues
võõrad armud, aim ja piin.
Õielehti loeb ja poetab,
vaatab --- eemalt tuleb, toetab
planku pime purjus mees.
Hirm ja häbi, purpurkuma,
süda taob kui kahvatuna
tõuseb trepilt, ootab ees. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Vari ja viiv (1986) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Üha lühemaks jääb päev
ja kirjutatud sõna.
Viimne valgus.
vaimne igatsus.
Nii naiivne, napustavalt puhas ---
lapsekäega leitud luuletus.
Üha selgemaks saab seinal vari,
mis mind sünnist saati
painanud.
Ma ei osand kõnelda veel.
Sellest.
Aga juba olin aimanud. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Vari ja viiv (1986) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Kui palve püsib puhas leht su ees,
ent pliiats paneb vastu pimesi.
Mis on, ei ilmuta end sõnades.
Näol pole nimesid.
Ta vaatab sinu pääle sügavalt
ja kõrgelt. Veider, tõeline ja kurb,
peaaegu hirmutav harmoonia ---
s
ü
n
d
sellega sümmeetriline
m
r
u
s | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Vari ja viiv (1986) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| | | | | |
