|
 |
Värsked luuletused |
 |
| |
|
|
| Kihutavad, kihutavad hullund tuulte ratsud,
lakad, sabad vuhisevad, sõõrmeis tormi naeru.
Valjad võikalt kõlisevad, vastu taevaseina
kapjadest lööb jäisi naelu -
surma, karjeid, leina.
Inimene jõuetu, sa püsti käia katsud
rajal - idatuulte, läänetuulte iilest uhut.
Ümberringi kohiseb ja praksub, ulub võikalt.
Tuultest siia-sinna puhut,
kanarbikus põikad.
Tinavalge kuu, su puuslik, järel samme hiilib,
ja ta nõuab, ohvriks nõuab osa sinu verest.
Higiniiske käega haarab keegi rõivaist - karjud!
Haarajaga ühest perest -
need su oma varjud.
Lähed kadakate vahel vinges tuuleiilis
püsti päi, sa ehkki vindund oled mitmes leinas.
Esiisad aastasadu, meie vastsel ajal
uued, kas või veriheinast,
ehitame majad. | | eesti autorid, tuntud autorid, Kalju Lepik | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| See on mu ema portree.
Käed tööväsimusest vajunud sülle.
Ja mina kusagil tühjas ruumis
hüplev alp harakas
laia taevalaotuse all.
Prillid on kukkunud lahti löödud raamatule.
Suur Jumal hoia mu poega.
Vihm vasardab vastu aknaruutu.
Ema käte puudutuse soojus
on ikka veel mu põskedel.
Ahjus küpseb rukkileib,
õhtune söömaaeg
lastele ja lastelastele.
Pärast ikalduspäevade põuda
veereb ema kortsus põskedele
üksik pisar,
langeb tööst krobelistele kätele.
Tunnistage, Jumala riik on sündinud. | | eesti autorid, tuntud autorid, Kalju Lepik | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ma ei tüssanud Sind,
Odysseus.
Ma olin, kes olen - nõid.
Kõik on joonud sest
kuldsest peekrist.
Ainult Sina jäid,
nagu jõid.
Ma armastan tarkust ja julgust,
Odysseus.
Rõõm, mille tõid,
on väärt, mida iganes soovid.
Võid jääda - ja minna võid | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Iga peeker põhjani juua
olgu kibe või magus see sõõm.
õnnekillust kaleidoskoop luua,
et saaks tuhande kordseks su rõõm
käia kõikide Kolgata läbi,
teades hästi kui magus on patt.
kanda eneses põlgust ja häbi,
hoida puhtust veel kiirgavat.
iga viimne kui võimalus võtta,
kõige halvemast sõeluda head.
ja kui tulebki minna sul sõtta,
kanda lipuna enese pead! | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| 1
Jah.
Alguses oli Sõna.
Ma kuulsin ja ärkasin.
Veel unenäosegasena
toahämaras märkasin ---
mu sängil istus üks
ingel.
Taa vaatas mind vaikides ---
mispärast, ma polnud kindel.
Ta vaade mind valitses.
Ma tajusin vaikset uut vaimu
mind, vaevatut valdamas.
Sain sõnatult aegadest aimu,
mis maailmas algamas ---
ja ometi polnud see kartus,
vaid teadmine --- rahulik ring,
jah, valmidus,
armastustarkus.
Siis silmile suudles ta mind.
Ta huuli tundsin vaid hetkeks
ja joovastust --- taevalik and! ---,
veel teadmata, kui
rängaks retkeks
ta oli mind õnnistand.
2.
Ma nägin unes --- Saatan kõneles
Su häälel. Keset aeglast hävingut,
kesk rususid ta andis mulle nõu,
klaasnõu ja ütles: "Hoia.
Siin on surm."
3.
Kahe kuldlöögi vahele mahub
vabalt kogu su elu,
üürike armuaeg ---
trots,
joovastus, valu ja rahu.
Armust on antud see.
Sünnist saati saatust sa kannad
salapaelatsi kaelas kui kallist
talismani, kus tallel
armust kantud su tee ---
tõeotsing,
otsus ja ots,
põrmust kui võetud kee.
| | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Armuaeg (1991) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Vaadeldes vikerkaarlevat maailma
valisin musta
enese elumärgiks: emapimeda eel-
armastuse, eelteadmise tuikavast tõest
ebamaailmade põhjas, siinsamas
silmade taga.
Kõik läheb lõpuni, laguneb,
tagasi tuleb,
teisenäoliselt teretab --- tunnen ju küll,
kinnisilmigi tunnen ära ta kivise käe,
sügava süle.
Kesk värvide visklevat küllust,
ülevoolavat sära üks seisab, sirge ja must,
teel tühjusse.
Reisikompsust ta jalge ees järsku saab
hüüumärgile punkt. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Armuaeg (1991) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Luuletus on kui unenägu; ühtaeg mälestus ja kujutlus; ei mitte elu-, vaid saatusejoont pidi avanev tõelus, ei mitte osakslangev, vaid alati olemasolev osa me maailmast --- kõiksuse kõnetus.
Kauge kumin tuikamas veres; hümn, ümin, südamerütm, mida meie igavesti mängiv laps üksinda kuuleb. Ta tõstab pea, kuulatab --- kumina lähenedes kõrv eristab sõnugi, siis vajub vaikusse, teispoole vastust ja vastutust taas. Uni, mis ununeb enne, kui teadvuse karistav roosk kohale jõuab; liivale kirjutund kiri, mille pühib lainete keelav keel.
Luuletus algab liivaterast kui pärl; ta eneseloomises peitub paratamatuse paine, tas mistahes tühine sündmus võib muunduda tähenduslikuks. Luuletuse sisu on saladus ja tema vorm vaikus. Luuletus on kootud vaikusest otsekui õhkõrn sall, mis vaevata läbi sõrmuse libiseb. Musttuhat mustrit, märki ja ornamenti ei muuda ta maagilist olemust; mõistatuslik kui uni, ta ilmutab vaid oma lõpmatuid nägusid, ise ometi jäädes tundmatuks, tabamatuks. Äratundmise välkvalge silla ta siiski võib luua ka võõraste vahel --- sest oma sisemuses on sageli sarnased need, kelle vahel laiuvad maailmad.
Luuletus, uni, unelm ja unustus ikka on ilmum, tõus üle päriseks peetud piiri, äratundmine, ärkamine.
Iial, ah, iial ei ole me rohkem me ise, eales nii vabad ja ometi põhjatult üksi kui unes ja luules --- ja võib-olla armastuses.
| | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Armuaeg (1991) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Viib sünnieelsest unest surmaunne
neid vikerkaarevärviline kriis.
Ma arvasin, et armastus on tunne;
nüüd tean, et tegu --- viibimise viis.
Sust hoian nagu ihu hoiab valust
veel kinni viimse tuimumise eel.
Ma aiman, see, mil maa pääl pole alust,
saab taevatrepiks uinumise teel.
Ma mõtlen tõde. Jah, ma räägin ilust.
Ja hoian Sinust nagu vili puust.
Ma tean, et sel, kes tulvil teisest elust,
siin elus võetakse kõik sõnad suust. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Armuaeg (1991) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| laseb lahti teise käest,
ainsa karjatuse viivul
maailm veereb alla mäest.
Tühjad sõnad tuule viivul
plagisevad kõigest väest.
Pole purje. Paljad lipud
laeva edasi ei vii.
Igihaljad mägiaasad,
igatsuste lumitipud,
kurbus valuni. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Armuaeg (1991) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Laev tõstetud purjedega
mu rannale ligineb.
Ma aiman, ma tunnen seda ---
ja seisan, selg higine.
Laev pühade purjedega
ei ühegi lipu all ---
oh, olen oodanud teda
kui laps surmalagedal.
Päev loojub, pimeneb.
Öö ju.
Kas tuleb --- ei tule ta?
Nii märkamatult kõik möödub.
Kõik saabub
nii salaja. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Armuaeg (1991) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| | | | | |
