Luuletus on kui unenägu; ühtaeg mälestus ja kujutlus; ei mitte elu-, vaid saatusejoont pidi avanev tõelus, ei mitte osakslangev, vaid alati olemasolev osa me maailmast --- kõiksuse kõnetus.
Kauge kumin tuikamas veres; hümn, ümin, südamerütm, mida meie igavesti mängiv laps üksinda kuuleb. Ta tõstab pea, kuulatab --- kumina lähenedes kõrv eristab sõnugi, siis vajub vaikusse, teispoole vastust ja vastutust taas. Uni, mis ununeb enne, kui teadvuse karistav roosk kohale jõuab; liivale kirjutund kiri, mille pühib lainete keelav keel.
Luuletus algab liivaterast kui pärl; ta eneseloomises peitub paratamatuse paine, tas mistahes tühine sündmus võib muunduda tähenduslikuks. Luuletuse sisu on saladus ja tema vorm vaikus. Luuletus on kootud vaikusest otsekui õhkõrn sall, mis vaevata läbi sõrmuse libiseb. Musttuhat mustrit, märki ja ornamenti ei muuda ta maagilist olemust; mõistatuslik kui uni, ta ilmutab vaid oma lõpmatuid nägusid, ise ometi jäädes tundmatuks, tabamatuks. Äratundmise välkvalge silla ta siiski võib luua ka võõraste vahel --- sest oma sisemuses on sageli sarnased need, kelle vahel laiuvad maailmad.
Luuletus, uni, unelm ja unustus ikka on ilmum, tõus üle päriseks peetud piiri, äratundmine, ärkamine.
Iial, ah, iial ei ole me rohkem me ise, eales nii vabad ja ometi põhjatult üksi kui unes ja luules --- ja võib-olla armastuses.
|
