Vaadeldes vikerkaarlevat maailma
valisin musta
enese elumärgiks: emapimeda eel-
armastuse, eelteadmise tuikavast tõest
ebamaailmade põhjas, siinsamas
silmade taga.
Kõik läheb lõpuni, laguneb,
tagasi tuleb,
teisenäoliselt teretab --- tunnen ju küll,
kinnisilmigi tunnen ära ta kivise käe,
sügava süle.
Kesk värvide visklevat küllust,
ülevoolavat sära üks seisab, sirge ja must,
teel tühjusse.
Reisikompsust ta jalge ees järsku saab
hüüumärgile punkt. |
